Eestlane sööb vähe mett

Eesti inimene sööb keskmiselt 0,4 kg mett aastas. USAs, Saksamaal ja Jaapanis, kus ka elanike keskmine vanus on suhteliselt kõrge, ületab meetarbimine meie keskmist mitmekordselt (1,3...1,6 kg aastas). Mesinike Liidu turuuuringute järgi eelistatakse meil eestimaist mett, sest see on värskem, looduslikum, maitsvam.

Kõik saavad aru, et veinidel on erinevad hinnad ja enamasti vastab veini hind tema väärtusele. Sama kehtib enamiku kaupade kohta. Millegipärast arvatakse aga mee puhul, et head asja võib ka odavalt saada ? mesi on mesi. Üle 70% tarbijaist ostab küll ainult kodumaist mett, kuid samas on suur hulk neid, kes ei tee vahet kodumaise ja odava importmee vahel.

Mee hinda võimaldab alla lüüa meie turu omapära ? pinnale on ujunud mitmesugused firmad, kasutades ära erinevaid meemüügi võimalusi suurte kasumite lõikamiseks. Siin märgiks neist kolme.

On ka neid mesinikke ja firmasid, kes meepurgile lihtsalt ei panegi silti peale. Seda ei luba toiduseadus. Suure tõenäosusega müüakse sildita purkides odavamat importmett. Levinud on selline müük turgudel ja väikepoodides. Tarbijakaitsel on siin tööpõld lai.

Teises küljest lööb muidugi meehinna alla ka ausalt müüdud importmesi. Selle eest ei saa küll nii palju küsida, kui ?peaaegu eesti mee? eest, kuna aga sisse ostetakse seda 1,2 kuni 1,5 dollariga kilo eest, siis on seegi äri suure kasumiga. Meie kaupluste lette täidab praegu odav, ilusate eestikeelsete siltidega Lätis pakendatud Ungari mesi. Mõned kauplused on keeldunud eestimaist mett müügile võtmast, väites, et neil on müügil tunduvalt odavam mesi. Nii on nad võtnud tegelikult tarbijailt valikuvõimaluse ja üldse võimaluse kodumaist mett osta.

Ka Eesti meefirmadel on võimalusi selle õige, eesti mee hinna allalöömiseks. Selleks kas ostetakse odavalt mett neilt mesinikelt, kes oma mett ei väärtusta, või müüakse importmett ja kasutatakse sellest saadud kasumit oma mee müügi ülalpidamiseks. Esimene neist kajastub suure tõenäosusega ka mee kvaliteedis, teine, ristsubsideerimine aga kaevab paraja augu mesindusele tervikuna.

Sel, miks enamik (teadlikke) tarbijaid ikkagi eelistavad kohalikku, mitte importmett, on mitu põhjust (vt tabel). Muidugi, maitse üle ei vaielda. Miks siis põhjamaine mesi on kallim ja väärtuslikum kui lõunamaalt pärit kraam ? lõunamaise päikese all meetaimedelt lausa voolab nektarit ja sealsetel mesilastel on suure korjekoormuse tõttu vähem aega nektarist mee valmistamiseks.

Samas ei saa väita, et importmesi ei vasta kvaliteedinõuetele ? need on suhteliselt vähenõudlikud, kohandatud lõunamaise mee järgi. Me aga ei tea, millistes tingimustes on toodetud (kemikaalide kasutamine põldudel, tööstuspiirkond või mitte), töödeldud, transporditud mesi lõunapoolsetest riikidest. Kas on ikka garanteeritud, et näiteks Ungari mee puhul pole tegemist re-ekspordiga ? mett imporditakse Ungarisse ca miljon kilo aastas (Eesti kahe aasta meesaak)!?

Kokkuvõttes: head mett ei saa odavalt. Kui ikka meehind on lahja, on lahja ka mesi ise. Valik on tarbija päralt.