Hans H. Luik ? pretsedenditu tehing

Meediaärimees Hans H. Luik sai lõppeval aastal hakkama ärimaailmas tavatu teoga ? ta ostis Skandinaavia suurimalt kirjastuskontsernilt Bonnier tagasi 50% osaluse Ekspress Grupis, mille ta oli paar aastat tagasi neile müünud. Pretsedendituse poolest on tehing võrreldav näiteks Hansapanga aktsiate tagasiostuga Jüri Mõisa ja Hannes Tamjärve poolt, mida ei tohiks ju kunagi juhtuda.

Hansapanga juht Indrek Neivelt on öelnud, et Eestis on konkurentsitult parim äriidee panna ettevõte püsti ja müüa see välisinvestorile. Hans Luik talitas risti vastupidi. Ta ostis ise välisinvestorilt ettevõtte välja. Ja veel kellelt. Bonnierite perekonnalt, kellel on ülitugev ambitsioon laiendada oma äriimpeeriumi kogu Euroopas. Viimastel aastatel on Bonnier Grupp ostnud kokku või suurendanud oma osalust kümnetes meediaettevõtetes. Me ei olnud aastaid kuulnud, et Bonnier oma osalust müüks. Kuidas on see võimalik?

Vastuse leidmiseks tuleb teada, mis mees on Hans H. Luik.

Viisteist aastat tagasi hea sulega kultuuriajakirjanik. Täna vaieldamatult respekteeritud ärieliidi liige. Sinna vahele mahub Eesti Ekspressi asutamine 1989. aastal. Paar aastat hiljem teeb Luik lõpliku valiku äri ja ajakirjanduse vahel ning sukeldub suurde ärisse. Ta osaleb reklaamiagentuuride loomises, käivitab infokataloogi Ekspress Hotline, proovib teha äri mitmes valdkonnas, kuni puhastusteenuste osutamiseni.

Luige osalusega firmade vastu on korduvalt huvi tundnud ka maksuamet, kuid Luik ise on konkreetsetest süüdistustest pääsenud. Vaatamata mitmekesisele ja värvikale tegevusele seostatakse Luike peamiselt ikkagi Eesti Ekspressiga, mille tähtsust Eesti ajakirjanduses on tänagi raske hinnata. Teisalt on Ekspress juba asutamisest peale edukas kasumit tootev äriprojekt. Luige au ja uhkus.

1995. aastal organiseerib Luik rivaalitsevate ajalehtede ? Päevaleht, Eesti Sõnumid, Hommikuleht ? liitmise Eesti Päevaleheks, millega ühtlasi tegi Luik ninanipsu Soome meediahiiglasele Sanoma OY. Sisuliselt tõsteti soomlased paari äritehingu käigus Eesti Sõnumite aktsiatest välja. Kuuldavasti võttis see soomlastelt tükiks ajaks isu välisinvesteeringute peale mõeldagi. Luik aga oli omandanud 50% Eesti Päevalehe aktsiatest ja saanud mõjukaimaks kodumaiseks meediamagnaadiks.

Luige arvukad äripartnerid Eestis on Hansu iseloomustamisel ettevaatlikud. Paljudele meenub aga mõni episood, kus Luik on neil naha üle kõrvade tõmmanud. Samas ei tihata sellest avalikult rääkida. Üks tuntud keskmise mastaabi ettevõtja väitis mulle, et tal on kindlad tõendeid Luige valguskartvast tehingust. Andsin mõista, et see oleks maiuspala ka Äripäeva lugejatele. Mille peale ärijuht ohkas ja ütles: ?Niikaua, kui minul on soovi Eestis äri teha, ei saa ma lubada Hans H. Luigega tülliminekut.? Mees ajab oma äri edasi ja Luigega tüli ei nori.

Imposantse olekuga, sageli mootorrattaga demonstratiivselt ringisõitev või Pärnus Ammende villas oma elitaarset maja tutvustav Hans H. Luik on paljudele iidoliks, kelle sarnaseks ihaldatakse ise saada. Legendid Luige pöörastest tempudest mõnel seltskondlikul koosviibimisel lisavad välist sära.

Sellise Ostap Benderi imago tõttu võib ta endale ka äris lubada tempe, mis teiste puhul arvesse ei tule. Avalik arvamus on Luike soosinud ning pärast viimast tehingut on tema ümber kerkimas suisa kangelase oreool.

Bonnier Grupi president Bengt Braun teadis enne ostulepingu sõlmimist 1998. aastal kindlasti, kuidas Luik oli Sanoma OÜ-l naha üle kõrvade tõmmanud. Ilmselt oldi kursis ka Luige kui ohtliku äripartneri reputatsiooniga. Samas usuti Bonnieri poolt läbiproovitud skeemi. Tehingu sõlmisel jäetakse tavaliselt vähemosalus kohalikule investorile ja kirjutatakse lepingusse punkt, mis kohustub vähemusosanikul aktsiad müüma. Näiteks Äripäeva asutasid 51% osalusega Bonnierid ja 49% osalusega Ülo Pärnitsa poolt juhitud Mainor. Hiljem ostis kontsern Pärnitsalt tema osaluse umbes 50 miljoni krooniga välja.

Nüüd aga esimene üllatus. Luigelt osteti Ekspress Grupis vaid 50protsendiline osalus. Samas olid asjatundjad veendunud, et lepingus oli siiski punkt, mis sunniks kaasomanikku tulevikus osalusest loobuma. Nagu tänaseks selgus, oli selline punkt lepingus tõesti olemas. Kuid kõigi hämmastuseks kasutas selle ära hoopis Luik ise.

Tagasiostule eelnesid pikad läbirääkimised, kus Luik ei tahtnud nõustuda pakutud hinnaga. Järgnes Bonnieri-poolne jõuvõte ? määrati kindlaks 50% osaluse hind ja kuupäev, millal see raha Luige kontole kanda. Luigele jäeti teoreetiline vastuvõimalus tasuda enne kella kukkumist samasugune summa Bonnieri kontole.

Ja siis saabub tõeline üllatus. Viimasel hetkel õnnestub Luigel laenata nõutud summa, umbes 60?80 miljonit krooni Ühispangast ning veenda Hansapanka loobuma Bonnieri garantiist ühele ettevõttele antud laenule.

Luik ongi täies säras taastanud meediaomaniku oreooli. Ta oli sõlminud endale soodsa lepingu, ta osutus Bonnieri jaoks äärmiselt tülikaks läbirääkijaks ning ta kasutas 100% ära õhkõrna võimaluse. Objektiivselt aitas siin kaasa sel aastal Skandinaavia ajalehti tabanud reklaamikäivete järsk langus, mis arusaadavalt on teinud Bonnieri ettevaatlikuks uute investeeringute suhtes. Tülikast Luigest vabanemine võis olla teatud kergendus.

Ei usu, et sellega on Luige seiklused lõppenud. Edasi on magnaadil kolm võimalust. Esiteks võib Luik nüüd tõesti üritada arendada oma ettevõtteid ise. Peamine väljakutse oleks sellisel juhul Eesti Päevalehe positsiooni tugevdamine ja seda saab teha vaid Schibstedi lipulaeva Postimehe arvelt. Teine võimalus oleks müüa Ekspress Grupp kas täielikult või osaliselt selle samale Schibstedile. Sisuliselt võib see tähendada Eesti Päevalehe sulgemist ja tema lugejaskonna liitmist Postimehega. Kolmas võimalus oleks taas kord leida raja tagant, aga miks mitte ka kodust mõni optimistlik investor ja jätta ta mõne aja pärast elegantselt lõhkise küna ette.

Igatahes jagub Eesti meediaturule põnevust kuhjaga ja sogases veest kalapüüdmine on olnud Luige tugev külg.