Oli kirju 2001

Interneti andmeil kulus vanal aastal mainekujunduskampaania tarbeks antud raha, ligi 10 miljonit krooni, turu-uuringuiks, konsultatsioonitasudeks ja mainekujundajate palkadeks. Selle kõrval tunduvad naeruväärsed kirglikud mõttevahetused aastalõpu pealinna ilutulestiku teemal. Aga see, et kampaaniasumma 2002 neljakordistub (regionaalabi programmide arvel), tekitab assotsiatsiooni pensionäriga, kes rahapuudusel ahju ei raatsi kütta, aga kutsub disaineri taluhüti euroremonti planeerima.

Imetledes soolalaos kunstnike mõttelendu, arutlesin vaikselt, kas vabadusemonumendi finantseerimine ka maineraha sisse mahub või jääb see mainekujunduskomisjoni määrata või tahetakse selle ränga mõtiskluse eest ekstrahonorari? Tõelisele Eesti vabadusele vihjavad nimed Self, Sky light jt! Äkki on vähem kehkenpükslik (muidu ei paista välja?) vabaolemise rõhutamise asemel pühenduda südamlikult ohvritele, kes selle eest on kannatanud?

Ajalehtede ärialasest andetusest. Küll on meelitajaid ja oh neid lubadusi, mida ühe või teise väljaande tellimisel võivat saada! Samas taritakse mu postkasti iga nädal vihikutäis makulatuuri, mis kohe prügiurni lendab. Ostan kõik linnas veedetavad kuud venekeelset Nedeljat, 4 kr tükk ? ükski päevaleht ei paku Kultura ega TV6 programmi. Vene keele valdamist võib ju alatuseks pidada, kuid mis parata, sünniti mitte ainult sõja ajal, vaid siin-seal varemgi. Ja saated, mida neilt näen, erinevad Jürgensonidest nagu värske kala roiskunud konservist.