USA jääb Euroopale alla

Ameerika majandusime revideerimine on tulemas. Ameerika mull mitte ainult ei lõhkenud, vaid nüüd paistab koguni, et suurt osa USA 1990. aastate majandusimest ülepea ei toimunudki. Mis puutub suutlikkusse, siis Euroopa on vägev, mitte aga USA.

OECD majanduskasvu algpõhjuste analüüs on kokku toonud jalustrabava andmekogu, millega kaasnevad uued seisukohad selles suhtes, kellel läheb hästi ja kellel kehvasti. Üks uutest järeldustest on see, et USA majanduslik suutlikkus ei olegi nii sädelev, kui varem arvati. Juuresolev tabel annab edasi põhifakti: tõsi on, et USA kasvas 1990ndatel jõudsamalt kui Euroopa suurimad majandussüsteemid. Ent kõrge tootlikkusega ei saa USA Euroopa riikide ees kiidelda.

Toodangu standardtasemel iga töötava inimese kohta on see silmaga nähtav. Lugu aga läheb veelgi halvemaks, kui taipame, et Euroopas töötatakse palju vähem tunde inimese kohta kui Ameerikas. Nüüd, kui vaatame toodangut töötatud tunni kohta, näitab Euroopa täielikku suunamuutust. Äkitselt on Saksamaa ? see igavaks, kui mitte hullmaks peetud koht, suur võidumees. Sakslased ei tööta palju, aga kui nad töötavad, siis sellise tootlikkusega, millele ei leidu võrdset ja ajapikku läheb nende lugu aina paremaks.

Nende arvude põhjal võib näida, et Euroopa on välja nuputanud peenikese nõksu: tööta vähe, tööta hästi! Tegelikult ei olnud Euroopas parem mitte ainult tootlikkuse kasv, vaid ka selle tase. Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa tootsid töötunnis kokkuvõttes rohkem dollareid väärt toodangut kui USA. Seda tegi ka Itaalia. Kontrastina oli Jaapan oma ebaefektiivse teenindussektoriga kaugel allpool USAst ja Euroopast.

Kuidas peaksime neid fakte tõlgendama? Üks võimalus, et Euroopa tööjõuturg on suur probleem. See on ülereguleeritud, paindumatu ja nendele kaksikpahedele ?krooniks? on see isegi euro praeguse madala taseme juures kulukas. Seetõttu pole üllatav, et Euroopa firmad kohkuvad tagasi tööjõu ees ja toimivad kapitalimahukal viisil. Suurte kapitalikontsentratsioonide juures töötaja kohta, kui muus osas ollakse võrdsed, on töö väga produktiivne ? see on Euroopa mudel. Veel enam, töömahukad (s.t madala tootlikkusega) firmad tellivad meelsamini mõningaid teenuseid väljastpoolt või muutuvad hoopistükkis maksuvabaks. Osaliselt sellepärast, et restruktureerimine Euroopas on raske, selle tulemusena võib kogu äritegevus Euroopast lahkuda. Seega jäävad elimineerimise protsessis alles need firmad, mis tootlikkuses näitavad üles kasumit.

Pahukülg on see, et Euroopa töötuse tase on kõrge, sest firmasid kohutab uute töötajate palkamine. Kontrastina sisaldab areng USAs tavaliselt suhteliselt vähem kapitali akumulatsiooni töötaja kohta ja väikest tootlikkuse kasumit töötaja ja töötunni kohta, kuid seevastu märkimisväärselt rohkem töökohtade loomet.

Tegelikult hõlmas suur osa USA arengust 1990ndatel aastatel töötute ja riiklike toetuse saajate jaotamist töökohtadele. Seega sisaldab USA kasv palju töökohtade loomist; Euroopa areng, kui see on parajasti tipus, hoiab töötuse näitajad vaevu-vaevu muutumatuna. Kaks erinevat mudelit, kummalgi oma pahupool. Ilmselgelt oleks Euroopa jaoks külgetõmbav saada lisakasu kaalukast töökohtade loomisest ja USAle meeldiks oma mammutlikule töökohtade loomise masinale lisaks omada tugevamat tootlikkust. Erilist võimalust peatselt oma töötuse lõksust väljuda Euroopal ei ole. Et asja muuta, oleks Euroopal vaja kohendada oma majandust rohke investeerimise, odava raha ja maksuvähendustega kõigile.

USAs on mõõnaperiood ja seetõttu kasvab töötus. Tõenäoline mõõdukas tõus ei kujune piisavalt tugevaks selleks, et edestada tootlikkust.

Tootlikkuse poole pealt võivad uudised olla mõnevõrra paremad. Esimest korda näitab USA üles tootlikkuse kasvu mõõnaperioodil. Kui see nii jääbki ja koos tõusuga tugevneb, võib USA olla peagi vastakuti Euroopa dilemmaga. USAl läheb siis tootlikkuse mõttes hästi, võimalik et paremini kui Euroopal, kuid ta ei suuda hoida madalal töötuse kasvutempot. Kurb on see, et ei ole üldsegi selge, kumb asjade seis on parem.

© Project Syndicate