Uus rakendussäte keelab töötada kohakaasluslepingu alusel

Töö- ja puhkeaja seaduse rakendussäte tunnistab kehtetuks töölepingu seaduse §d 37 (kohakaaslus), 95 (töölepingu lõpetamine kohakaaslasega) ja 109 (töölepingu lõpetamine põhikohaga töötaja töölevõtmisel).

1. jaanuaril jõustunud töö- ja puhkeaja seadus on juba mõnda aega hoidnud meeli ärevil nii neil, kes on töötanud lisaks põhitöölepingule ka kohakaasluslepingu alusel, kui ka tööandjatel, kes on töötajaid tööle võtnud kohakaasluse korras.

Avaldatud on erinevaid arvamusi: ühed on seisukohal, et töötada võib ainult ühe töölepingu alusel, teised jälle, et seadus ei keela töötada mitme lepingu alusel. Kellel on õigus? Võiks öelda, et nii ühel kui teisel. Selleks, et asjas selgust saada, tuleb lähtuda seaduses sätestatust.

Endise nn sisemise kohakaasluse asendamine töötamisega teise töölepingu alusel sama tööandja juures on välistatud. Ja miks peakski töötaja töötama sama tööandja juures kahe töölepinguga, mõlemaga näiteks 20 tundi nädalas, olenemata sellest, et tehakse erineva sisuga töid. Kui endise kohakaasluse tööülesandeid ei ole võimalik üle viia põhikoha töölepingusse ja tõsta sellest tulenevalt töötaja palka, tuleb võtta nende tööülesannete täitmiseks tööle teine töötaja.

Teise tööandja juures on võimalik jätkata töötamist teise töölepingu alusel, kuid tuleb arvestada, et see mahuks üldise riikliku tööajanormi piiridesse.

Uue seaduse olulisima muudatuse eesmärk oli kaotada kohakaaslus ja sellega kaasnenud riiklikust tööajanormist suurem norm ning viia tööaeg ainult riikliku tööajanormi piiridesse. Tööaja selline regulatsioon on vastavuses ELi direktiivi nõuetega ja omane Euroopa teiste riikide tööaja korraldusele.

Jõustunud seadus ei keela ju endiselt töötamast rohkem, kui tööajanorm seda lubab, kuid see on vaieldamatult ületunnitöö ning töötajale tuleb selle eest maksta ka rohkem. Seadus annab praegu ületunnitöö tegemiseks suuremad võimalused kui kunagi varem. Lisaks enne kehtinud 200 ületunnile kalendriaastas on võimalik neljakuuliste perioodide kaupa töötada aasta arvestuses veel ca 400 ületundi. Peale selle veel ületunnitöö vääramatust jõust tingitud juhtudel, milleks piirnormi ei ole.

See, et tööandjad ei taha rohkem maksta või ei ole selleks piisavalt raha, ei ole seaduse, vaid palgapoliitika küsimus.

On selge, et vanast harjumusest on raske loobuda, kuid kui me ei taha elada minevikus, vaid olevikus ja tulevikule, siis tuleb seadust täita, mitte aga otsida võimalusi sellest möödahiilimiseks.