Euroliit jääb endale jalgu

Nende probleemide esilekerkimist nähti juba ammu ette, kuid Nice?i lepinguga ei õnnestunud valitsustevaheliste otsuste vastuvõtmise meetodeid Euroopa nõukogus parandada. Suurenenud liikmeskonnaga liigub EL suurema üksmeele suunas, mis muudab otsuste tegemise raskemaks ja suurendab liikmete blokikoalitsioonide tõenäosust.

Niisiis, kuna laienemine läheneb, seisab EL teelahkmel. Stagnatsiooni vältimiseks peab EL keskenduma olulisele ühises institutsionaalses raamistikus ja lubama rohkem mitmekesisust laienenud liidus või siis välja töötama institutsionaalsed abinõud, mis nihutavad täiendava osa rahvuslikust suveräänsusest liidu tasandile.

Loomulikult vajavad poliitiline liit ja ühisturg ühtset soovituslikku raamistikku suuremate moonutuste vältimiseks konkurentsis. Kuid suurenenud heterogeensus 27 riigi liidus nõuab paindlikumat institutsionaalset raamistikku. Siin peaks olema reegliks pidada midagi oluliseks üksnes siis, kui EL nelja vabadust ? kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumist ? ilma sellise määramiseta tõsiselt kahjustatakse. Seda lähenemisviisi järgides tuleb enne itta laienemist muuta EL struktuuri- ja regionaalfonde, sest pärast laienemist võivad uued Ida-Euroopa liikmed luua blokeeriva vähemuse. Põllumajanduspoliitika tuleks hindade subsideerimiselt üle viia tulude ümberjaotamisele, nii et need ümberjaotused muutuksid rahvuslikeks kohustusteks, mitte ELi omadeks.

Pealegi ei ole sotsiaalne liit ehk Euroopa ühine tervise-, töötus- ja pensionikindlustus- ning sotsiaalabisüsteem teostatav. Seega ei saa seda EL jaoks oluliseks pidada. Riikliku vahelesegamise vähendamisse tööturul tuleb samuti suhtuda kui rahvuslikku kohustusse.

Põhialustele keskendumise alternatiiviks on rahvusliku suveräänsuse loovutamine EL tasandile. Euroopa parlamendile tuleb anda suurem sõnaõigus. Kui midagi sellist juhtub, tuleb välja töötada konstitutsioonitaoline kokkulepe.

Teekond konstitutsioonitaolise leppeni on raske ja keeruline. See nõuab sarnaseid arutelusid nagu USA loomise ajal välja antud perioodilises väljaandes ?Federalist Papers?. Euroopa puhul nõuab konstitutsiooniline raamistik isegi veel föderaalsemat struktuuri, kui kehtestati Ameerikas.

Rahvusliku suveräänsuse piiramine tähendab maksustamisõiguse, kulutamisõiguse ja eelarveõiguse Euroopa tasandile üle viimist. See tähendab, et üleeuroopalist institutsiooni nagu Euroopa parlament volitatakse otsustama maksuliiki, maksubaasi ja maksumäära üksiku maksumaksja jaoks. Euroopa parlament peab olema võimeline otsustama, et ühes riigis kogutud maksud kulutatakse teises riigis.

Kuid ettevalmistus rahvusliku suveräänsuse loovutamiseks Euroopa Liidule varieerub liikmesriigiti. On raske ette kujutada, kuidas rahvusliku suveräänsuse loovutamisprotsess järgmise kahekümne aasta jooksul välja näeb. Siiski on see kindlasti üks tee praegu terendavast institutsionaalsest blokaadist jagusaamiseks.

© Project Syndicate