Rakvere superärimees Oleg Gross teeb kõik ise

Gross sai läinud aasta lõpul 50. Raske operatsiooni läbi elanud, mõistis ta, et elu on üürike ja järelejäänud aastad tuleb võimalikult väärtuslikult mööda saata. Ta nimetab maja oma firma esindushooneks, kus nii külalistel kui töötajail mõnus tööasju arutada ja ka lihtsalt lõõgastuda. Selleks on hoones kaks basseini ja kaks magamistuba. Samas ei eita ta, et soovib neid mugavusi ja ka ise aktiivselt kasutada.

Gross ütleb, et on lapsest saati väga vett armastanud ja see oli ka põhjuseks, miks palju vaidlusi tekitanud suure paisjärve rajamisega alustas. Nüüd on mees enda sõnul keskkonnakaitsjate ja ümbruskonna elanikega rahu sõlmimas, sest järve juurde on rajatud üldkasutatav liivarand ja juurdepääs veekogule kõigile tagatud. ?Minu arust peaks naabrid küll rahul olema, sest nende kinnisvara hind on tublisti tõusnud,? leiab ta. Samas on endine kõrghaljastus ehituse käigus hävinud ja uute puude kasvamine võtab aega. Keskkonnainspektsiooni ametnikud on Päide paisjärve ääres aga endiselt sagedased külalised ja jälgivad hoolega, mis Gross seal ette võtab. Üks kohtuasi on parasjagu pooleli.

Gross tunnistab, et esindushoone oli tema elu esimene suurem raiskamine. Ta ei oska või ei soovi maja tegelikku maksumust öelda, kuid on teada, et see võib küündida 40?50 miljoni kroonini. Mees kinnitab, et ei müüks seda ka saja miljoni eest. Kokku ta hoone pealt ei hoidnud, lasi arhitektidel ja disaineritel oma ideid lõpuni teostada. Küll aga võimaldas suurt kokkuhoidu oma firma ehitusmeeste ja tehnika kasutamine. ?Tublid noored mehed, kes õppisid ehituse käigus palju juurde,? kiidab ta. Ka hooldustöid hakkavad tegema oma firma töötajad.

Kui üldiselt on äris levinud arusaam, et edu toob keskendumine põhitegevusele ja kõik kõrvaline tuleb sisse osta, siis tegutseb Gross otse vastupidi. Ta kasvatab, tapab, toodab, turustab, müüb, veab ja korjab ka kasumi ise. Eestis teist sellist firmat, kus sea- ja linnukasvatus oleks ühendatud valmistoodangu tegemise ja müügiga, ei ole. Lisaks on OG Elektral oma autobaas 50 sõidukiga, tankla, kondiitritsehh ja hulgiladu. 20st toidupoest, mis paiknevad enamasti oma pinnal, rääkimata. Nüüd peab omanik plaani ja uurib kirjandust hüdroelektrijaama rajamiseks. Grossi enda sõnul läheks täna sellise äriimpeeriumi püstipanek Eestimaal maksma vähemalt pool miljardit krooni. Ta leiab, et värske omatoodang on ainus võimalus välismaiste kaubanduskettide sissetungile vastu pidada.

Isetegemises peitub nii Grossi tugevus kui tõenäoliselt ka nõrkus. Terve tootmisahela enda käes hoidmine võimaldab kulusid kokku hoida. Näiteks söödab ta kulinaariatsehhis ja sööklas tekkivad jäätmed sigadele sisse tagasi. Kokkuhoidu annab ka kogu logistika enda käes hoidmine. Sellist häda, nagu suurtootmisega paratamatult kaasnev ületootmine, Gross ei tunne, sest toodab vastavalt vajadusele. See omakorda hoiab ära suured hinnakõikumised.

Teine Rakvere tuntud ettevõtja, hotelli ja restorani omanik Märt Ots ütleb, et Gross on hirmus töörügaja. ?Ta teeb palju ja tal tuleb välja ka,? leiab ta. Otsa hinnangul peitub Grossi äri saladus just selles, et ta ei kasuta vahendajaid, kes osa kasumist ära söövad. Rakvere abilinnapea Peep Vassiljev räägib, et on soovitanud Grossil spetsialiseeruda ja mitte killustada end paljude erinevate tegevusalade vahel. Teisalt tõdeb ta, et Gross pigistab igalt poolt maksimumi välja ja jälgib hoolega iga krooni liikumist. Lisaks sugulasest juhatuse esimehele on Vassiljev soovitanud ärimehel võtta meeskonda veel teisigi tugevaid tegijaid.

Grossi äritegevus on pigem konservatiivne kui innovaatiline. Arvestades tema firmade ligi 400 miljoni krooni suurust käivet, on 12 miljoni krooni suurune laenukoormus tavatult väike. Ka see näitab, et Gross püüab kõrvalise abita toime tulla. Ta ei anna endale armu ja praktiliselt ei puhka. Tahab alati ise kohal olla. Aga mis saab siis, kui temaga midagi juhtub? Siis on oht, et hoolega ehitatud äriimpeerium võib kokku kukkuda. Seda kardab ka ärimees ise. Ehkki eelmisel aastal kohaliku gümnaasiumi lõpetanud pojast on seni olnud rohkem muret kui rõõmu, pole Gross-seenior kaotanud lootust kord kõik nooremale üle anda. Selleks tuleb aga praegu firmas varustajana tegev ja kohalike hinnangul ärahellitatud poeg välismaale õppima saata.

Gross on tõeline selfmademan. Ta armastab öelda, et pole erinevalt paljudest teistest Eesti ärimeestest, reformide käigus midagi erastanud ega ärastanud. ?Oleks tahtnud küll, aga ei saanud,? lausub ta. Turumajandust hakkas ta enda sõnul harjutama juba sügaval nõukogude ajal. Kui maaparandus, mida ta oli TPIs õppinud, ära tüütas, hakkas väikest viisi sigu ja broilereid kasvatama. Sellest tekkis nii palju raha, et sai hakata Siberist autosid tooma. Ostis odavalt ja müüs kallilt, mis tolle aja arusaamade järgi oli spekulatsioon ja rangelt karistatav, kuid 80ndate lõpul vaadati vaadati sellisele tegevusele juba läbi sõrmede. Tõi kokku Eestisse 400 uut autot, mis ametiühing siin parimatele laiali jagas. Kergelt see raha ei tulnud, sest sageli tuli kössitada tundide viisi autode vahel külmades vene kaubalennukites või -rongides. Edasi tuli lihtsalt õigel ajal õiges kohas olla. Viru kolhoosi sigala, kus nüüd kasvab tal 2200 siga, sai Gross 1993. aastal kätte 370 000 krooniga ja Energia kolhoosi kanalate eest, kus täna paikneb Elektra üha laienev Lepna tootmiskompleks, maksis pool miljonit krooni. ?Ma ei tea, on ta õnnesärgis sündinud või on tal niivõrd hea ärivaist, aga ta on teinud õigeid oste,? lausub Rakvere abilinnapea Peep Vassiljev.