Kultuur, kabuur ja kuulsad natsid
Lugesin sügava hämmeldusega ÄPs ilmunud Kalle Jürgensoni arvamuslugu ?Hasartmängud ja kultuur?. Et artikkel rääkis korraga mustast maagiast, Setumaast, naabrivalvest, hasartmängumaksust, maaraamatukogudest, natsidest jne, ei jõua kõiki vigu kahjuks ühes kirjutises parandada ega kõigile populistlikele avaldustele vastata; mõned suuremad süüdistused kummutan küll.
Kunstimuuseumi ehitus ei vähenda teisi kultuuriinvesteeringuid. Kui kultuuriministeeriumi selle aasta eelarves on investeeringuteks (nii riiklikele kui kohalike omavalitsuste objektidele) ette nähtud 158 mln kr, siis 2003. aastaks planeeritud summa on 185 mln ning 2004. aastal peaks investeeringud veel 20 mln kr võrra kasvama. Kunstimuuseumi finantseerimisskeemi loomisel on algusest peale olulisimaks eesmärgiks olnud uute ressursside leidmine, et mitte ehitada muuseumi kellegi arvelt. Lahendus leitud: 70 vajalikust summast tuleb hasartmängumaksu kasvikust, 20 varade müügist ja 10 fondidest ning annetustest; ministeeriumi eelarvest finantseeritavaid kultuuri- ja spordirajatisi ei ohusta selline lähenemine vähimalgi määral. Julgen meelde tuletada, et just eelmine, isamaaliitlasest peaminister tahtis kunstimuuseumi ehitada ministeeriumi eelarve kaudu, mis tähendanuks teistele objektidele mõeldud summade drastilist vähenemist.
Toetus kolmandale sektorile jääb. Traditsiooniliselt on erinevaid hoolekande-, haridus-, keskkonna-, puuetega inimeste, laste-, spordi-, regionaal- ja paljusid teisi projekte toetatud just hasartmängumaksust. Hoolimata Kalle Jürgensoni maalitud verdtarretavatest piltidest ei võta seda raha keegi ära. Vastupidi, koos maksu tõstmisega kasvab hasartmängumaksu nõukogu käsutusse minev (kolmandale sektorile jaotatav) summa 54,5 mln kroonilt rohkem kui 60 mln kroonile.
162 miljonist, mis on hasartmängumaksu prognoositav aastane laekumine, saavad kultuuriehitised ? sh kunstimuuseum ja muinsuskaitseprogrammid ? endale alla 50 mln kr, ülejäänu on mõeldud kolmandale sektorile, regionaalprogrammidele, Punasele Ristile ning Kultuurkapitalile. Kurb on näha, et kunstimuuseumist püütakse teha kodanikuühiskonna suurimat vaenlast: ometi on see mõeldud avatud kultuurikeskuseks, kus õppida, luua ja nautida saavad kõik.
Raamatukogude internetiseerimise teema toomist hasartmängumaksust rääkivasse artiklisse ei saa seletada muu kui populismiga. Lisaks kontekstivälisusele on väited ka valed: kultuuriministeeriumil ei ole iial olnud seda 12 mln, mille raiskamises härra Jürgenson meid süüdistab. Maaraamatukogude internetiseerimiseks on ministeeriumi 2001. ja 2002. a eelarves kokku ette nähtud 9,5 mln kr ning iga sent sellest on kasutatud eesmärgipäraselt.
Minult on küsitud, miks ma arvan, et kultuuriminister ei pea tingimata olema kultuuriinimene, vaid võib olla ka poliitik. Olen vastanud, et poliitikas saavadki tegutseda vaid kultuursed inimesed. Pärast Kalle Jürgensoni artikli lugemist ma seda enam väita ei saa.