Tänavused suhtekorraldusteod olid väga positiivsed

Samuti on selline tugev positiivne tendents erinev sellest, mida rahvusvahelisel areenil analoogsetel konkurssidel esitatakse. Rahvusvaheline praktika räägib väga sageli just sellistest olukordadest või juhtumitest, kus mingist väga negatiivsest ja halvast asjast oskusliku kommunikatsioonijuhtimise ja suhtekorraldusega positiivne tulemus saavutatakse. Viimaste aastate Eesti organisatsioonide kommunikatsioonianalüüsid näitavad, et Eestis ollakse suhteliselt arad (või häbelikud) selles osas, kui mõni asi on halvasti ? organisatsioonid ise oma halbadest asjadest rääkida ei armasta ning tavaliselt ollakse väga solvunud, kui ajakirjandus halvad asjad üles kaevab ja avalikustab. Arenenud demokraatlikes riikides on heaks tavaks proovida oma halbadest asjadest ise rääkida. Kui neid halbu olukordi annab lahendada kommunikatsioonijuhtimise teel, siis on see magusaim pala suhtekorraldajaile ning ollakse üsna agarad oma edukaid juhtumeid ka teistele presenteerima.

Samal ajal on rahvusvaheline trend suhtekorraldusjuhtumite auhindamisel juba aastaid väga tugevalt soosinud neid töid, kus on tegemist laste, haigete, vanurite, hüljatute jne heaks tehtavate projektide kommunikatsiooniga, ehk siis väga trendikas on tegeleda nn kolmanda sektori asjadega ning teha heategusid kõige laiemas ja rahvusvahelisemas mõistes. Selles mõttes on tänavuse Eesti suhtekorraldusteo konkursi võitnud Piimanina kampaania tõepoolest maailmatasemel töö, samuti mitmed teised projektid, mis ära märgiti või mida auhinnati (integratsiooniprojekt, koolisööklate projekt jne).

Eriti tähelepanuväärne on aga asjaolu, et kaks tööd kaheksast olid laste toitumisele ja tervislikele harjumustele suunatud. Tõenäoliselt sai Piimanina võitjatiitli just sellepärast, et ta oli hoogsamalt, humoorikamalt, atraktiivsemalt ning ka suhtekorralduslikus mõttes professionaalsemalt tehtud kui koolisööklate projekt, kuigi ideelt ja olulisuselt sotsiaalses kontekstis on mõlemad projektid võrdväärselt tähtsad ja head. Seetõttu jääb loota, et suhtekorralduse erialaga mitteseotud inimesed püüavad järgmisi tänuväärseid ja vahvaid projekte tuua avalikkuse ette veidi mõjusamalt, et siis mõnusalt konkureerida ?vanade kaladega? suhtekorraldusfirmadest.

Suhtekorralduse kui professiooni arengule Eestis annab selline ettevõtmine kindlasti väga palju juurde. Esiteks sellest aspektist, et tegijad hakkavad oma igapäevaseid tegemisi ehk selle pilguga vaatama, et mida annaks ka konkursile esitada, ning õpivad seeläbi oma tegevust paremini analüüsima.

Ning miks mitte ka oma töid koguma, mis rahvusvahelisel suhtekorraldajate turul on tegelikult peamine kriteerium, mille järgi töökohti saab (mitte muidu kenaks inimeseks olemine, ladus loba, sobilik maailmavaade ega tuttava kange tööhäda, mis Eestis veel liiga sageli suhtekorraldajate valikut ja tööturgu määravad).

Teiseks sellest aspektist, et ehk Eesti avalikkus paneb nüüd vähemalt korra aastas tähele tööd, mis muidu tavaliselt nn telgitaguseks kipub jääma, ning ehk seeläbi väärtustab ka kommunikatsiooni kui ühte väga võimsat vahendit asjade ja olukordade lahendamiseks. Ehk oskab avalikkus seejärel järjest rohkem kommunikatsiooni ka kriitiliselt suhtuda ? suudab eristada propagandat demokraatlikust kommunikatsioonijuhtimisest, mida suhtekorraldus oma professionaalses tähenduses tegelikult on.

Tulevikus ootaks suhtekorraldusteo konkursilt kindlasti rohkem konkursitöid ja nende laiemat skaalat ? et tekiks võimalus ka pikemaajaliste kommunikatsiooniprotsesside tutvustamiseks ning ka kriitiliste olukordade ja probleemsete juhtumite analüüsimiseks. Ja veel, et ka rahvusvaheliselt areenilt auhindu hakataks noppima.

Autor: Kaja Tampere