Joogivee suur kuivjäägisisaldus ei ole tont

Lugedes Äripäevas ilmunud artiklit joogivee kvaliteedist (vt. Joogivee sisaldus üllatab - toim.), tekkis vajadus seda kommenteerida. Alustada tuleks probleemi defineerimisest ? mis asi siis ikkagi on kuivjääk (ingl k Total Dissolved Solids, TDS) ja kas see meile ka ohtlik on?

Kõige lihtsama vastuse saab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kodulehelt, kus kuivjääki defineeritakse kui vees lahustunud anorgaaniliste ühendite ja vähesel hulgal orgaaniliste ühendite hulka.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni koduleheküljel tõdetakse, et kuivjäägi suurel sisaldusel pole halba tervislikku mõju ning pigem on probleem kõikvõimalike kodumasinate töökorras hoidmisel. Piiridena on märgitud, et üle 1200 mg/l ning ka väga väikese kuivjäägi korral on vesi mittejoodav eelkõige maitse tõttu.

Teades aga natuke ainete lahustumisest vees, kui toimub ioonide dissotseerumine, siis tuleb tõdeda ka seda, et kuivjäägisisaldus on meie seadustes kaudselt limiteeritud. Nimelt lähevad ainete lahustumisel vette positiivsed ja negatiivsed ioonid ning emake loodus on ette näinud, et teatav hulk positiivseid ioone saab lahustuda vaid koos sama hulga positiivsete ioonidega.

Samas ei ole ioonide vees lahustumine lõpmatu, vaid ära määratud teatud mineraalainete lahustuvuskoefitsiendiga, mis on kindlatel keskkonnatingimustel püsiv. Siit tulenevalt ka hall sade, mis saadi Äripäeva tehtud katses. Elektrolüüsil jääb vaid vett vähemaks, lahustunud komponendid jäävad aga vette alles, seetõttu hakkavad mineraalained välja settima, sest lahustuvuskoefitsiendiga ära määratud kontsentratsioon muutub lubatust suuremaks.

Uutes joogivee kvaliteedi nõuetes on limiteeritud kõige kergemini lahustuvate ning tervisele võimalikku ohtu kujutavate ioonide sisaldus. Lõppkokkuvõttena võib tõdeda, et meil müüdavad veed tõenäoliselt ei ole eluohtliku kuivjäägisisaldusega, kuid alati on soovitatav juua seda vett, mille kvaliteet on teada, ehk mille sildil on ära toodud lahustunud ioonide sisaldus. Samuti võiks järgida Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitust, et igapäevaseks joogiveeks kasutada alla 1 g/l kuivjäägiga vett. Üle 1 g/l kuivjäägisisaldusega vesi võiks ikkagi olla raviotstarbel manustatav. Teada-tuntud on ka see, et meie tervisele on kuivjäägist märksa ohtlikumad vees lahustunud mikrokomponendid, mille sisaldust on vähe veel uuritud, kuna tavameetoditega on neid raske määrata ning seetõttu on ka uuringud kallid. Tulenevalt sellest pole ma veel ühelgi veepudelil näinud mikrokomponentide sisaldust vees.