Raamatus ?Kui Eesti ei saa Euroopa Liitu? esitletud tõrkestsenaariumidest on välismõjude tugevus laienemise pidurdumisele märksa kaalukama tähendusega kui Eesti-siseste tegurite mõju. Mis meist sõltub, on tahe, suutlikus ja oskus kompromisside kaudu jõuda liitumisläbirääkimiste finaali hiljemalt detsembrikuiseks Kopenhaageni tippkohtumiseks, kus Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhid ja riigipead langetavad lõpliku otsuse liidu laienemise osas. Otsustatakse, missugused riigid ja millal võiksid saada privilegeeritud ja kaua ihaldatud liikmestaatuse.

Meist endist sõltub ka hilisem liitumislepingu ratifitseerimisele panek ning selleks otstarbeks korraldatud referendumi tulemus. Üks põhjus aga, miks Euroopa Liidu laienemisele võiks takistus tulla väljastpoolt ja sõltumata meie endi ponnistustest, tuleneb läbikukkunud Iiri referendumist Nizza lepingu ratifitseerimise osas. Mängureeglid näevad ette Nizza lepingu jõustumise üksnes siis, kui kõik liikmesriigid on selle üksmeelselt heaks kiitnud. Alles siis on põhjust rääkida institutsionaalsest reformist ja laienemisest.

Nizza leping seadis eesmärgiks muuta otsustuste tegemise protseduure ning valmistada liitu ette laienemiseks kuni 12 potentsiaalse uue liikmesriigi võrra. Ainsad eurooplased, kes aasta tagasi pidasid vajalikuks referendumit selles küsimuses, olid iirlased. Mittesoostumine Nizzas kokkulepituga pani toona paljusid õlgu kehitama ? kuidas on võimalik, et üks ?tüütu väikeriik?, kelle elanikkond moodustab vaid 1 praeguse Euroopa Liidu kogurahvastikust, käitub jäärapäiselt ning ähvardab kogu Euroopa taasühendamise grandioosset projekti läbikukkumisega.

Iiri ?hääle? arvestamata jätmine mis tahes kõrgete ideaalide ja eesmärkide nimel oleks aga märk sellest, et väikestega ei arvestata ning demokraatia üle otsustavad vaid suured. Kui ka iirlased 19. oktoobril ehk siis teisel korral ütlevad ?ei?, on laienemine formaal-juriidiliselt siiski võimalik, kuid poliitiliselt raskendatud.

Kujutame ette, et juhtub halvim. Iiri referendumi järgses kaoses lepivad liikmesriigid tõsiasjaga, et Nizza lepingu koht on prügikastis. Samas jällegi ollakse liitumisläbirääkimistega jõutud finaali, mis julgustab liikmesriike laienema veel enne, kui institutsionaalne reform on teoks saanud. Kutsuda kokku jätku-konverentsi institutsionaalsete küsimuste arutamiseks pole kellegi huvides, sest see lükkaks laienemise perspektiivi edasi veelgi kaugemasse tulevikku. Kuid liikmesriigid võivad valida nn õlekõrre, et väljuda halvast mängust hea näoga. Iiri referendumi ?ei? korral on teoreetiliselt võimalik taasavada institutsioonide peatükk ning läbi rääkida uute kandidaatriikide kohtade üle Euroopa Liidu institutsionaalses struktuuris.

Sellise käiguga oleks küll võimalik teostada laienemist, kuid muudaks selle poliitiliselt tundlikuks neile liikmesriikidele, kelle lootused olid seotud kvalifitseeritud enamushääletuse ümbervaatamisega ning oma suhtelise häältepositsiooni parandamisega. Nii võib sealtpoolt kostuda hääli, mis toetavad ennekõike süvitsi minekut, kuna vastupidisel korral võivad sisereformid üldse jääda teostamata.

Kui nüüd meist endist sõltumata ja iirlaste kiuste peaks siiski jääma laienemisprotsess toppama, mida saaksime teha, et üht Eesti jaoks viimase kümnendi kaalukaimat välispoliitilist prioriteeti ellu viia? Lihtne oleks käsi laiutada ja nõutust väljendada. Keerukam oleks välja töötada tegevuskava musta stsenaariumi tarvis. Kas Eestil on see olemas?

Kui iirlased ütlevad referendumil ?ei? ning liikmesriigid õlekõrre järele ei haara, siis võib kõige optimistlikuma stsenaariumi korral laienemine aset leida alles 1. jaanuaril 2008 ehk siis, kui järgmise seitsme aasta eelarve üksikasjad on selgeks vaieldud. Mismoodi talitada siis, kui ?ajaloo lõpp? nihkub tulevikus viis aastat edasi?