Seadused kehtigu kõigile

Loomulik oleks, et parlamendiliikme palk sõltuks riigi majandusedust ja maksumaksja rahulolust. Seotus riigi keskmise töötasuga on selle kajastamiseks küllalt hea, aga võiks kasutada ka nutikamaid süsteeme. Näiteks maksuosaku süsteem, kus maksumaksja määratleb ise mingis ulatuses oma maksude kasutuse ja selle kaudu saadikute lisatasude taseme.

Töö tegemiseks vajaliku ressursi eest (transpordi, side- ja mobiili-, töölähetuste jm kulud) tuleb maksta tööandjal. See tuleb maksumaksjal kinni maksta ka parlamendiliikmele. Talle võiks kompenseerida tema valijatega kohtumise jms kulud kokkulepitud ulatuses ja reeglite kohaselt. Aga maksta ja kompenseerida neid kulusid tuleks sama reegli kohaselt, mis parlament ise on kehtestanud töötajatele ja tööandjale.

Ettevõtetes pole töösõitude autokulud sugugi väiksemad, kui need on saadikutel. Erinevalt parlamendiliikmest tuleb aga ettevõtjail maksta erisoodustusmaksu. Esinduskulud on ettevõtjale lubatud kuni 2 aastakasumist. Kui tööandja pakub töötajatele lõuna, tuleb tal taas maksta erisoodustusmaksu. Seejuures on dokumenteerimata kulud mõeldamatud. Miks peaks see parlamendiliikmete puhul teistmoodi olema?

Üldiselt pole tööandja asi, kust ja kuidas töötaja tööle tuleb. Kui töötaja soovib tööd, siis ta kas kolib töökohale lähemale, sõidab iga päeva tööle autoga, trammiga või kõnnib jala, rendib hotelli või korterit, ostab elamispinna jms. Heal juhul maksab tööandja nn kolimiskompensatsiooni ja erisoodustusmaksu sellelt.

Parlamendiliikmed on vabatahtlikult lasknud end valida Riigikogusse, seejuures on töö- ja töötasutingimused neile eelnevalt teada. Järelikult pole mingit põhjust kellelegi töölesõitu ega eluasemekulusid kompenseerida. Kui palk ei rahulda, tuleb tööandjaga ehk valija/maksumaksjaga rääkida palga tõstmisest või otsida tasuvam amet.

Kui aga kehtestatakse mingi erisoodustus (nt esinduskulu, transpordi- ja eluasemekompensatsioon), tuleb tasuda samad maksud, mis on ettevõtjal. Seda muidugi juhul, kui parlamendiliikme tööandja selle tasumisega üldse nõus on.

Igaühe pension sõltub temast enesest. Miks on siis parlamendiliikmetele jällegi teistest erinevad reeglid?

Parlamendiliikme tööpäevad olevat väga pikad ja seetõttu peabki ta soodustusi saama. Seadus ületunde ei luba või sunnib selle eest lisatasu maksma või kompenseerima seda vaba ajaga. Seega tuleks maksta ka parlamendiliikmele vastavalt tööaja tabelile ületunnitasu või kompenseerida ületöötatud aeg vaba ajaga muul ajal. Kui nt töötaja täidab muid ülesandeid oma nn vabast ajast, satub tööandja tavaliselt ärevusse, kuna on põhjust karta, et töötaja hakkab ka tööajal aega või muud ressurssi efektiivsuse kaotuse kaudu ?varastama? (sest mittepuhanuna ta ei jaksa rohkem). Nii peaks ka maksumaksja käituma. Aga ületöö aja hulka ei saa lugeda erakonna heaks tehtut või juhatuste ja nõukogude töös osalemist. Selle eest peab tasuma erakond või juhatatav ettevõte, kui soovib, kuid mitte maksumaksja.

Siiski on tööandja ja riigiteenistuja vahel väike vahe. Tööandja saab töötajale pakkuda hüvesid vaid konkreetsest tulemusest, majandusedust ja tööjõuturu olukorrast lähtuvalt. Riigiteenistujatele seda reguleerivat mehhanismi pole. Parlamendiliikmete puhul eeldame kõrget eetilist platvormi, mille tõttu maksumaksja on delegeerinud talle õiguse ise oma töötasu jm kulusid määratleda. Kui parlamendiliige tahab oma valija usaldust õigustada, allub ta samadele seadustele kui töötaja ning ei proovi igasuguste erisustega endale täiendavaid tulusid saada.