Kallase ettepanek vähendab demokraatiat

Riigi institutsioonide tõhusus ja legitiimsus ehk see, kas nad tõesti esindavad oma kodanike huve või mitte, on omavahel sageli vastuolus. Vastuolu käes vaevleb nt EL. Keeruline otsustamise protseduur püüab arvestada erinevaid nägemusi ja huvisid. Seda ilmselgelt efektiivsuse hinnaga. Seepärast peavad paljud vajalikuks muuta hääletamine Euroopa Nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamiseks, nii et üksikud riigid ei saaks hääletamist blokeerida. Võit efektiivsuses on kaotus demokraatias.

Kallas: ?Saades otsemandaadi, hakkab tulevane president kindlasti riigi juhtimisse sekkuma, aga seda ei võimalda meie parlamentaarne riigikord. Rahvale on see kõik sügavalt arusaamatu ja süvendab usaldamatust riigi vastu.?

Ma ei arva üldse, et Kallase väidetu on paratamatu. Meil pole kindlasti vaja ainult tseremoniaalset presidenti. Ei saa täpselt aru, miks tuleks presidendi tugevuseks pidada sekkumist täitevvõimu ega ka seda, et presidendirolli vaadeldakse vaid formaliseeritud reeglite taustal. President on arvamusliider ja tema tugevus ei seisne põhiseaduse jõulises eiramises, vaid selle järgimises. Jõuline president pole see, kes julgeb seadusi eirata, vaid see, kes nõuab seaduste täielikku järgimist, olles ise eeskuju.

Demokraatlikes riikides vaevalt keegi kardab presidendi vastu astuda, kui ta peaks oma rolli piiridest üle astuma või seadust rikkuma. Kui Eestis on siin asjad korrast ära, siis paljuski just praeguse presidendivalimise korra pärast.

Probleem on selles, et valimissüsteem lubab presidendil jääda parlamendi tänuvõlglaseks antud häälte eest presidendivalimistel. President omakorda, realiseerides oma tänu kellelegi valitsuse moodustamise õiguse andmisega, võib muuta tänuvõlglaseks tulevase peaministri, kui ta ei järgi reeglit, et esimene pakkumine tehakse võitnud erakonna esimehele.

Küsimus pole ju üldsegi presidendi võimes eirata põhiseadust ja seadusi, eriti veel, kui press on valvel, vaid presidendi võimalikus osavõtus võimumängudest praeguse presidendivalimise reglemendi puhul. Ma ei imestaks, kui president nõuaks peaministrilt mõne omavalitsuse toetamist tänutäheks talle antud hääle eest valijameestekogus.

Eesti on väike riik ja poliitilised tasakaaluhäired on kergemad tulema kui suurtes riikides. President peab etendama tasakaalustavat jõudu valitsuse ja parlamendi vahel, ta peab olema mitte ainult riigi kõrgeim ametiisik, vaid ka riigi kõrgeim moraalne autoriteet.

President peab oma tegevust välispoliitikas väga hästi koordineerima valitsusega. Konkreetsed, rahalist katet eiravad lubadused peavad olema välistatud presidendi välissuhtluses. Ja muid raskusi ma küll ei näe presidendi ja valitsuse vahelistes suhetes.

Kallas võtab presidendirolli tehnitsistlikult ? kui teatud rituaali täitjat. Väike riik ? väike president. See on umbes sama juhtum, kui arutasime kunagi Riigikogus kultuuri- ja haridusministeeriumi lahutamist ja keegi võrdles meie ja USA ministeeriumide arvu ning väitis, et võrreldes Ameerikaga on meil ministeeriumide proportsioon tugevasti paigast ära. Aga asi on selles, et võrdluses USA rahvaarvuga ei peaks meil olema ühtegi ministeeriumi, ei peaministrit ega presidenti. Eestil on aga täita sama palju riigijuhtimisfunktsioone kui USA-l. Eesti oht sattuda poliitilistesse tugevatesse tasakaaluhäiretesse on võrratult suurem kui Ameerikal.

Kas valida kõigepealt president, kes seejärel saab automaatselt parlamendivalimistejärgse valitsuse etteotsa? Nt Tööparteist valitud president hakkaks juhtima reformistlikku valitsust? Parem pole ju ka see, kui nt reformistliku valitsuse reformistist peaminister on Eesti president. Kuidas oleks see vastuvõetav Keskerakonnale, Rahvaliidule, kes parasjagu oleksid opositsioonis? Kui suur võiks olla peaministri autoriteet presidendi rollis? Eesti poliitikutele käib praegu veel üle jõu olla korraga parteiline peaminister ja parteitu president.