Oktoobri lõpus tasub sadu põllumajandustootjaid ühendav Saaremaa Liha- ja Piimaühistu viimase osamakse Saaremaa Liha- ja Piimatööstuse seitsme aasta eest võetud erastamislaenust ja saab kombinaadi täieõiguslikuks omanikuks.

Tööstusel on olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid raskuste kiuste on kombinaat püsima jäänud ning säilitanud oma positsiooni maakonna ühe suurima tööandjana. Ühistu vastased ilkusid omal ajal: kolhoos, kus asjade üle ei otsusta mitte inimesed, vaid sead ja lehmad. Või: otsustajaid on sedavõrd palju, et tegelikult ei otsusta keegi midagi. Täna on irvhammastel põhjust tõdeda, et euroinvesteeringud on tehtud, piimatööstusel eurosertifikaat olemas, lihatööstusel tulemas. Kohalikku tööstusse toob oma toodangu kõige suurem arv väiketootjaid Eestis, kellele makstakse pea kõige kõrgemat piima- ja kõrgeimat lihahinda riigis.

Liha ja piima töötlemise kasumlikkus pole muidugi võrreldav telekomi või finantssektori ettevõtete omaga, kuid see polegi eesmärk. Dividendide asemel tahavad tööstuse põllumeestest omanikud võimalikult kõrget piima ja liha kokkuostuhinda, aastaringselt.

Turuvõitluses on üritatud Saaremaa tööstuselt toorainet ära tõmmata, kuid tööstusega nabanööripidi seotud põllumehed säilitasid lojaalsuse ja piima teistesse kombinaatidesse vedama ei hakanud. Vastupidi, tööstustega sõdinud mandrifarmerid tõid oma piima hoopis saarele.

Alahinnata ei saa kombinaadi säilimisega seotud sotsiaal-majanduslikku mõju. Kui on olemas, kuhu müüa toodangut, on farmeritel põhjust põllu- ja loomapidamist jätkata. Maaharimine tagab omakorda kultuurmaastike säilimise ja pidurdab ääremaastumist.

Asjatundjad ennustavad, et lähiaastatel seisab põllumajandussaaduste töötlejatel ees uus ühinemiste, ülevõtmiste ja pankrottide periood. Saarlased usuvad, et nende liha-piimatööstus suudab salakavalates tõmbetuultes siiski jalule jääda.

Autor: Mehis Tulk