Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Püssiga patsifist
Niisiis on päevakorda tõusnud küsimus, kas me oleme vajaduse korral valmis kodumaa kaitseks relvi haarama.
Vastavalt Eesti kaitseväeteenistuse seadusele peab iga kaitseväelane esmakordsel tegevteenistusse astumisel andma Eesti kaitseväelase tõotuse.
?Mina, (ees- ja perekonnanimi), tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.?
Kas ähvardamine ?seaduse range karistusega? võib sundida surmarelva päästikule vajutama inimest, kellele mõte teise inimese tapmisest pole vastuvõetav? Kas see, kes kodumaa kaitseks püssi ei lase, ei ole ?õige patrioot?? Kumb väärib pigem pilget: kas sõjalise jõu kasutamise vastustaja või kuulipildujaga abiellu astuja? Kas ?patsifist? ehk ?rahupüüdlik? võib olla sõimusõna? Kas võib siiski tekkida olukordi, kus põhimõtteliselt rahumeelne ja vägivallatu kodanik haarab täägi, et mõni liigikaaslane sellega sõelapõhjaks torkida?
Iga meessoost Eesti kodanik on kaitseväekohustuslane 16. kuni 60. eluaastani. Mobilisatsiooni korral kehtib kõigile ühtne kaitseväeteenistuskohustus. Kuigi usulistel või kõlbelistel põhjustel on võimalik kaitseväeteenistusest keelduda, kaitseväeteenistuskohustuse täitmisest vabastust ei ole. Ka filmi ?Nimed marmortahvlil? vaatamisest keeldumine ei vabasta eespool esitatud küsimustele vastamisest.
Autor: Sten Hansson