Põllumajandusministeerium ei ole mingil juhul kaalunud mingit piimanduse ?eriolukorra? välja kuulutamist. Põllumajandusministrina olen lubanud esitada valitsuskabinetile detsembris analüüsi piimasektori turuolukorrast ja võimalustest EL liitumiseelsel ajal. Samas artiklis olen selgelt väljendanud seisukohta, et pean mõeldamatuks mõne üksiku ettevõtte toetamist. Miskipärast jäeti toimetuse poolt avaldamata iseenda esialgne küsimus ja ka minu vastus oli avaldatud konstruktsioonina, võimalik, et see ei sobinud eelnevalt väljamõeldud loo konteksti.

Toon selguse huvides oma toonase vastuse terviklikumalt: ?Päris kindlasti ei pea praegune valitsus võimalikuks elementaarseid konkurentsireegleid rikkuda ja mingisugusele suvalisele ettevõtete reale blanko raha jagada. Sektor tervikuna on madalseisus, kuidas sellest olukorrast välja tulla, on kogu riigi majanduse jaoks oluline küsimus. Siduda seda mõne üksiku ettevõtte toetamisega on äärmiselt vastutustundetu.? Ajaloolise mälu huvides tuletan meelde, et eelmine valitsus tegi vea jagades riigiabi subjektiivselt valitud piimatööstustele.

Praegune valitsus ei kavatse mingil juhul seda viga korrata. Ettepanekutega rakendada riiklikke meetmeid (mõningaid elemente EL piimanduspoliitikast) enne liitumist tulenevalt turu madalseisust, on tulnud välja nii Piimaliit (esimees Neeme Jõgi) kui ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja piimatoimkond (esimees Jaanus Murakas). Ka Põllumajandustootjate Keskliidu esimees Kalev Kreegipuu on korduvalt sama küsimust kergitanud.

See on tõsiasi, et piimasektor on olnud juba aastajagu madalseisus. Tootjate jaoks on olnud toorpiimahind 2.65, mis on väiksem kui omahind. Tootmismahud on tulenevalt turuolukorrast 2002. aastal vähenenud. Samas EL toetused lähtuvad otseselt meie liitumiseelsest tootmisvõimsusest, samuti on meie liitumiseelsed tootmisnäitajad arvestatavad piimakvootide määramisel, mis omakorda määravad ära Eesti tulevased ekspordivõimalused.

Kogu piimasektori olulisim küsimus on põllumajandustootjate jaoks allasurutud hind. Olgem ausad: kõik senised langused on maksnud lõpuks kinni põllumees. Piimatööstused on usinalt saaginud seda oksa millel ise istuvad, seetõttu ei jätku Eestis enam toorainet ja meil on hulgaliselt ülevõimsusi. Hetkel polegi võimalik päris kindlalt väita, kas praegune hinnalangus tootjatele on tingitud niivõrd maailmaturu madalatest hindadest või kohalike tööstuste üleinvesteeringutest. Kõikide koosmõjude arvestamiseks ja järelduste tegemiseks on vajalik põhjalikum analüüs.

Tihtipeale saan ministrina kirju mõnelt talunikult, et ministeerium ostaks talle näiteks traktori või muu vajaliku töövahendi. No ei ole siiani ostnud! Küll aga on vajalik luua objektiivsed ja võrdsed alused ettevõtjatele nii traktoriostu võimalusteks, turul tegutsemiseks kui ka piimatootmiseks ja töötlemiseks. Selline raamide loomine on ministeeriumi põhitöö. Nimetada seda erakorraliseks tegevuseks??

Kui majandusajaleht soovib sisulise (piimasektori) analüüsi asemel keskenduda väljamõeldud dramaatikale, on see loomulikult tema enda valik. Kes sellest aga kasu lõikab, on juba omaette küsimus.