Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas eelarve sillutab teed astmelisele tulumaksule
Äripäeva toimetus peab 13protsendilise nominaalkasvuga 2003. aasta riigieelarvet võrdlemisi realistlikuks, ehkki tulude pool peaks olema selgelt lahti kirjutatud erinevate maksude lõikes. Koos 325 miljoni krooni suuruse planeeritud puudujäägiga on eelarves mitmeid põhjendamatuid kulutusi.
Kui varasemates eelarvetes olid tulud erinevate maksudena välja toodud, siis nüüd on summaarne maksutulu sumatud rahandusministeeriumi reale, mis teeb eelarve tulude poole pealt läbipaistmatuks. Me ei tea, palju on planeeritud näiteks füüsilise isiku tulumaksu laekumisi või kui palju loodetakse saada aktsiisidest, sotsiaalmaksust, käibemaksust. Kokku on pandud maksu- ja tolliamet. Niisuguses hämaras olustikus saaks juurutada astmelise tulumaksu, ilma et peaks oma valijatele raporteerima, kas tegelikud tulumaksu laekumised suurenevad või vähenevad.
Kui laekumised peaksid näiteks vähenema, tekiks võimalus muid koormisi saladuskatte all suurendada, kehtestada kompenseerimiseks mõni uus maks, sõnaga ? sahker-mahker maksudega on palju lihtsam. Aga muidugi on see esialgu üksnes vandenõuteooria.
Riigieelarve 13protsendiline nominaalkasv 38,7 miljardi kroonini ületab majanduskasvu ja inflatsiooni summat, seega pole põhjust loota, et üldine maksukoormus järgmisel aastal väheneks. Ehkki Siim Kallase kui Reformierakonna esimehe programmilistes lubadustes on maksukoormuse vähendamine sees, lükkub selle lubaduse täitmine aasta-aastalt edasi. Kahju.
Positiivne moment on sotsiaaltoetuste kokkutõmbamine eelarves. Nt tudengitele toimetulekutoetuse, sisuliselt sotsiaalabi jagamine polnud tõepoolest õigustatud ja see lõpetatakse. Miks peaks noor terve täiskasvanud inimene saama sotsiaaltoetust ainuüksi õppimise eest, iseäranis siis, kui stuudium venib ettenähtust aastaid pikemaks, nagu see tänapäeval kipub olema. Teine asi oleks ülikoolist saadav stipp parematele üliõpilastele, sest kui toetada, siis ainult edasipüüdlikke. Eelarve peale on väga pahased ka ametiühingud, et eelarvesse ei jõudnud nende poolt soovitud töötu abiraha ja tulumaksuvaba miinimumi suurendamine. Töötu abiraha peabki olema väike, et stimuleerida inimese tööotsinguid, aga tulumaksuvaba miinimumi tõstmise asemel võiksid ametiühingud seista hoopiski tulumaksumäära alandamise eest.
Põhjendamatu on peaaegu miljardi krooni kulutamine kunstimuuseumile, sest põhjalikult sai ju remonditud Kadrioru loss. Kui tavapäraselt on kohustuslik seista koolimajade katuste remondi eest, siis kunstimuuseumi raha eest saaks katused suisa kuldplekiga üle lüüa. Tõsi, kunstimuuseumi ehituse otsustas juba eelmine võimuliit ja ehituse peatamine tähendaks seni investeeritud raha kaotsiminekut.
Eelarve on pensioni II samba tõttu planeeritud defitsiidiga, mis on ohtlik pretsedent. Kui esimesel aastal midagi hullu ei juhtugi, siis võib ohutunne kaduda ja võime silmitsi seista juba ületamatute raskustega.