Riigijuhte vaevab alaväärsuskompleks

Niisugust motiivi ei tunnistata endale ka kõige salajasemates mõteteski. Endast targema alluva paikapaneku soov võib kanduda üle hoopis tähtsamatesse olukordadesse, raskendades õigete otsuste tegemist. Igasugune sisemine kompensatsiooni vajadus, olgu see siis seksuoloogiline või intellektuaalsetesse võimetesse puutuv, polegi midagi muud kui inimsooalgusest talle sisseprogrammeeritud alaväärsuse ilming ? igal ühel erineval määral nagu psühhoanalüüs väidabki. Need on inimlikult mõistetavad omadused. Nende omaduste domineerimine, ühiskonna hierarhia kõrgemal astmel olevate inimeste üle, kätkeb endas ohtu üldisele arengule. Öeldust tuleneb näitaks, et mida rohkem on võimu ja seadusloome juures näiva luksuse armastajaid, seda rohkem on riigi juhtimise hoovade juures keskpäraseid inimesi ? kõige sellest tulenevate ohtlike tagajärgedega. Tolle ühiskondliku haigusnähu peapõhjuseks on ilmselt mitmesugused klannieelistused või lihtsalt korruptsioon, mis demokraatlikus keskkonnas ei tohiks toimida. Kahjuks võib see nähtus Eesti taolises väikeriigis esineda isegi valikute tegemisel rohujuurte tasandil ? sõbrad-sõbrannad vastastikku toetavad üksteist. Tekkiv kooslus ei pruugi aga olla parim. Võimalik, et keskpärane teovõime ja juhtimine ongi paljude aastate jooksul pärssinud mõnda põhiuuendust ? nagu haldus- ja maareform. Praegu tuletatakse ühiskonnale sageli meelde, et tosinkond aastat tagasi lubati iseseisvuse nimel kartulikoortest toituda. Palju vähem meenutatakse teist olulist lubadust ? me ei hakka kunagi sarnanema kolmanda maailma hõimupealikutega ja end läikivate asjadega ümbritsema. Tegelikult hakkasime küll ja üsna varsti ning mainet kahjustaval määral.

Kui suhteliselt tagasihoidlikust põhjanaabrist 5?6 korda vaesema riigi avalik sektor lubab endale kohati üle võimaluste ja taktitunde hiilgust, saab see tuua ainult kahju. Seepärast ongi trend ?läikivatest asjadest? loobumiseks ennekõike põhimõtteliselt tähtis ja üldsegi mitte taunitav ja veel vähem populistikuks tembeldatav.