Riigijuhte vaevab alaväärsuskompleks

See oli vist ?Parkinsoni seadustes?, kus esines värvikas kirjeldus sellest, kuidas Briti Asumaade Ministeerium sai uue korraliku hoone alles siis, kui see maailmariik oli peaaegu kõik oma kolooniad kaotanud.

Selle näitega anti lugejale teiste paradokside seas mõista, et suured ettevõtmised sünnivad ja tehakse teoks enamasti kitsastes oludes ja väheste pühendunud ning võimekate isikute poolt. Andekuse ja teovõime kõrval on nende inimeste tunnuseks see, et nad mõtlevad, mil viisil seatud eesmärke ellu viia ning ei vaeva oma pead sellega, et kuidas nad ise muule maailmale välja paistavad.

Seepärast võib Parkinsoni abiga tänapäevalgi teha loogilisi järeldusi, et tipp-poliitik või ametnik, keda painab vastupandamatu iha luksusliku auto või sviidi järele, kompenseerib tegelikult niiviisi mõnda isiklikku puudujääki (näiteks mitte just lahtist pead). Selline isik võib aduda, et mõnigi tema alluv on temast sootuks võimekam. Seepärast ei suudagi sõpruskonna abiga võimule jõudnud inimene muidu vaigistada sisetunde kallal urgitsevat ussikest, kui koju minnes Mercedesesse istudes näha oma nutikat alluvat jalgsi läbi pori ja vihma trollipeatuse poole astumas.

Niisugust motiivi ei tunnistata endale ka kõige salajasemates mõteteski. Endast targema alluva paikapaneku soov võib kanduda üle hoopis tähtsamatesse olukordadesse, raskendades õigete otsuste tegemist. Igasugune sisemine kompensatsiooni vajadus, olgu see siis seksuoloogiline või intellektuaalsetesse võimetesse puutuv, polegi midagi muud kui inimsooalgusest talle sisseprogrammeeritud alaväärsuse ilming ? igal ühel erineval määral nagu psühhoanalüüs väidabki. Need on inimlikult mõistetavad omadused. Nende omaduste domineerimine, ühiskonna hierarhia kõrgemal astmel olevate inimeste üle, kätkeb endas ohtu üldisele arengule. Öeldust tuleneb näitaks, et mida rohkem on võimu ja seadusloome juures näiva luksuse armastajaid, seda rohkem on riigi juhtimise hoovade juures keskpäraseid inimesi ? kõige sellest tulenevate ohtlike tagajärgedega. Tolle ühiskondliku haigusnähu peapõhjuseks on ilmselt mitmesugused klannieelistused või lihtsalt korruptsioon, mis demokraatlikus keskkonnas ei tohiks toimida. Kahjuks võib see nähtus Eesti taolises väikeriigis esineda isegi valikute tegemisel rohujuurte tasandil ? sõbrad-sõbrannad vastastikku toetavad üksteist. Tekkiv kooslus ei pruugi aga olla parim. Võimalik, et keskpärane teovõime ja juhtimine ongi paljude aastate jooksul pärssinud mõnda põhiuuendust ? nagu haldus- ja maareform. Praegu tuletatakse ühiskonnale sageli meelde, et tosinkond aastat tagasi lubati iseseisvuse nimel kartulikoortest toituda. Palju vähem meenutatakse teist olulist lubadust ? me ei hakka kunagi sarnanema kolmanda maailma hõimupealikutega ja end läikivate asjadega ümbritsema. Tegelikult hakkasime küll ja üsna varsti ning mainet kahjustaval määral.

Kui suhteliselt tagasihoidlikust põhjanaabrist 5?6 korda vaesema riigi avalik sektor lubab endale kohati üle võimaluste ja taktitunde hiilgust, saab see tuua ainult kahju. Seepärast ongi trend ?läikivatest asjadest? loobumiseks ennekõike põhimõtteliselt tähtis ja üldsegi mitte taunitav ja veel vähem populistikuks tembeldatav.