Toru tahab soojustamist

Möödunud talvel tekitas paarinädalane käre pakane probleeme nii mõneski kodus. Nii ka minul ? tulles peale maal veedetud nädalalõppu koju tagasi, avastasin, et kraanist ei tule vett, sest veesisendi juurest oli veetorustik külmunud. Ja seda hoolimata korralikust isolatsioonist!

Õnneks olin koos torustiku paigaldusega näinud ette torupealse elektriküttekaabli, mis tõsi küll oli nn käsilülitusega. Kuna veesisend oli plasttorust, siis toru lõhki ei külmunud ning tänu elektriküttekaablile õnnestus torustik kiiresti lahti sulatada.

Järgnevalt mõned soovitused neile, kes soovivad vähendada kinnistu veetorustiku külmumisohtu. Kinnistu veevärk tuleb projekteerida ja ehitada nii, et ta oleks korralikult kaitstud külmakahjustuste eest, st hoone rajamisel ja ehitamisel kasutada ainult asjatundjaid.

Üldjuhul selleks, et vältida torustiku külmumist pinnases, on soovitatav rajada see Eesti oludes 1.80 m sügavusele maapinnast. Torustikku võib rajada ka väiksemale sügavusele, kui see on tingitud rasketest ehitustingimustest (näiteks paepinnas), kuid sel juhul tuleb torustiku peale asetada soojustusplaat. Seejuures on soojustusplaadi laius sõltuv paigaldussügavusest ? mida väiksem sügavus, seda laiem peab olema plaat, et pikendada külma teekonda torustikuni.

Hoones on torustik kaitseta mitteköetavates keldrites, hoone vundamendist läbiminekul, külmades koridorides või tuulekodades. Kõikides sellistes ruumides tuleb torustik soojustada eelkõige isolatsioonimaterjalidega. Tavaliselt isoleeritakse kuni 50 mm veetorustikke kuni 5 cm paksuselt kas mineraalvillaga või spetsiaalselt torustikele toodetavate koorikisolatsioonimaterjalidega. Selline isolatsioonikiht on piisav, kui temperatuur ei lange palju alla 0 °C ning kui vett tarbitakse küllalt sagedasti.

Käredamatel talvedel on siiski oht, et mittetarbimisel vesi külmub. Seetõttu on soovitav lisaks isolatsioonikihile kasutada kriitilistes kohtades elektriküttekaableid.

Küttekaablite valikul on soovitatav konsulteerida neid tooteid müüvate esindajatega või projekteerijaga, sest kaabli vajalik võimsus võib sõltuda toru asukohast, läbimõõdust ja materjalist ning isolatsioonikihi paksusest. Tavalise isoleeritud majasisendi puhul piisab võimusest 10W/jm kohta. Saadaval on põhimõtteliselt erineva tööprintsiibi ja paigaldusviisiga kaableid ? isereguleeruvad ja püsitakistusküttekaablid. Samuti on võimalik kasutada toru sisse või toru peale kinnitatavaid kaableid.

Torusisese kaabli isolatsioonikiht valmistatakse spetsiaalsest materjalist, mis ei muuda vee maitseomadusi. Torusiseseid kaableid on lihtsam üles panna kui toru peale paigaldatavaid kaableid. Monteerimise lihtsustamiseks on neil olemas spetsiaalne muhv.

Kui juba külmunud torustike sisse ei ole võimalik torusse paigaldatavat kaablit asetada, siis on see reaalne torupealse kaabliga. Toru peale paigaldatavad kaablid tuleb torule kinnitada alumiiniumteibiga. Plasttorude puhul tuleb teip asetada ka kaabli alla.

Küttekaablid võivad olla varustatud termostaadiga, mis pannakse üldjuhul kõige suurema külmumisohuga kohta, või siis ilma termostaadita ? elektriküttekaabel lülitatakse sisse vastavalt vajadusele.

Suvilate puhul või hoonetes, kus viibitakse hooajaliselt või on perioode, kus maja on kütmata, tuleb kinnistu veevärk ehitada nii, et hoonesisest jaotustorustikku ning seadmeid (boilerid jt veemahutid) oleks võimalik tühjendada. Hoonesisend aga peab tühjendusventiilini olema kindlasti isoleeritud ning soovitavalt varustatud küttekaabliga ? mugavaim on isereguleeruv kaabel.

Küttekaablite hinnad on suurusjärgus 70 krooni/jm (torupealsed kaablid) kuni 170 krooni /jm (torusisesed kaablid). Termostaadi hind võib ulatuda 1000 kroonini (hinnad on käibemaksuta).

Meeles tuleb siiski pidada, et torustikku tuleb soojustada ka küttekaablite kasutamisel, sest isolatsioon kaitseb nii külmumise kui ka niiskuse eest, samuti vähenevad soojuskaod torustikest. Ilma soojustuseta võib torustik käredama pakase korral külmuda ka küttekaabli olemasolul. q

Autor: Irene Karindi