Suitsuruumis olgu hea ventilatsioon

Suitsetamisruumile mõeldakse enamasti suuremates firmades, kus suitsetajaid sedavõrd palju, et probleem võimendub. Väiksemates firmades on tavaline, et suitsetatakse koridoriruumides või suisa õues. Probleemi ignoreerimine ei ole lahendus, teab sisearhitekt Eerik Olle kirgliku suitsetajana.

Suitsetajaid õue saates pole küll tülikat suitsuhaisu, kuid tõenäoliselt sagenevad haigestumisjuhud ning töötaja pahe läheb tööandjale ja riigile kallimaks, kui kokkuvõttes oleks maksma läinud korraliku suitsetamisruumi väljaehitamine.

Suitsetamise koht peaks aga asutuses vastavalt võimalustele olema ja inimlike tingimustega, leiab Olle.

Väiksemates firmades, kus ahtamad võimalused ja iga ruutmeeter arvel, on teinekord probleem lahendatud miniköögi arvel, kuhu juba algselt on projekteeritud korralik ventilatsioon. Et halb hais suitsunurgast mittesuitsetajaid segama ei leviks, peab ruumis olema nõuetele vastavalt ehitatud ventilatsioonisüsteem. Eestis paraku vaadatakse normidest mööda, kurdab Olle. Akna kaudu toimuva ja ebapiisava ventileerimise tagajärjel on suitsetaja ruumist väljudes tunda suitsulõhna 10 m kaugusel ning töökeskkond muutub kolleegidele vastikuks. Väiksemas suitsuruumis jäetakse ukse alla 25 mm ava, mis tagab õhu piisava juurdevoolu. Kui suitsetajaid on juba üle kuue, tagab piisava õhu juurdepääsu kõrvalruumide seinte alla jäetud ava või kasutatakse lükandust, mille ümber on kogu ulatuses 12 mm pilu.

Suitsuruumi saab teha peaaegu igast ruumist, põhiliseks tingimuseks on, et ruumil peab olema autonoomne ventilatsiooni väljatõmme. Suunates suitsuse õhu üldisesse ventilatsiooni, on oht, et õhulöök surub selle naaberruumidesse. Levinum lahendus on lõigata uus ventilatsiooniava aknasse või puurida auk läbi välisseina.

Suitsunurkade lahendusi pakkuva OÜ Mendali juhataja Mati Müürisepp soovitab suitsuruumi seinteks kasutada klaasi või alumiiniumi, nendest materjalidest seinu on lihtsam pesta kui värvitud või tapetseeritud seinu.

Klaasist seintega suitsuruumid mõjuvad karistusasutusena, tööandjal on lihtne kontrollida, ega alluv suitsunurgas liiga palju aega ei veeda.

Tänapäevane suitsetamisruum on varustatud liikumisanduriga. Kui ruumis pole inimesi, töötab ventilaator 25 võimsusega. Niipea, kui andur registreerib liikumise, lülitub see täisvõimsusele ning töötab nii veel 15 minutit pärast ruumi tühjenemist.

Suitsunurga ehitamisel tuleks vältida tekstiilkangaid, samuti riba- ja lamellkardinaid, samuti korkmaterjali. Parimad materjalid suitsunurga ehitamisel on hästi pestavad klaas ja alumiinium. Müürisepp soovitab standardsest detailidest klaasvaheseinu, mida on lihtne teisaldada ning üha uutes lahendustes pakkuda, makstes põhimõtteliselt ainult tööraha. Hea tuhatoos on roostevaba ja selle põhjas on vesi, mis neutraliseerib suitsulõhna.

Mati Müürisepa sõnul tuleb suitsunurga rajamisel arvestada laias laastus väljaminekuga 1000 krooni põranda ruutmeetri kohta ning ventilatsioonisüsteemile keskmiselt 20 000 krooni.

Suurema kogemusega soomlased arvestavad ühe suitsetaja kohta keskmiselt 1 m2 põrandapinda.

Tõnu Vare, tööinspektsiooni avalike suhete nõunik

Tööinspektsioon teostab järelevalvet tööohutus- ja töötervishoiunõuete täitmise üle töökeskkonnas. Tubakaseaduse nõuete täitmist kontrollitakse § 20 punkti 1 alusel osas, mis sätestab suitsetamise piirangutest kinnipidamist töökeskkonnas, kus suitsetamine seaduse § 18 kohaselt on keelatud.

Seaduse § 211 järgi on keelatud kohas suitsetamine väärtegu, mille eest on tööinspektsioonil pädevus karistada rahatrahviga kuni kümne trahviühiku ehk kuni 600 krooni ulatuses. Keelatud kohtades on suitsetamine lubatud üksnes siis, kui omanik, valdaja või tööandja eraldab vajaduse ja võimaluse korral selleks tähistatud spetsiaalse ruumi või ala.

Suitsetamisruumile või -alale kehtestatud nõuetest kinnipidamise üle järelevalve ja rikkumise korral väärteoasja menetlemise pädevus kuulub seaduse kohaselt tervisekaitseinspektsioonile, politseiprefektuurile ning valla- või linnavalitsusele.