Järvamaa hariduspõld on kõikvõimalikele sulgemistele ja liitmistele vaatamata ikka veel kirev, nagu ühele endast lugupidavale maakonnale tegelikult kohane ongi: 13 põhikooli, kaheksa gümnaasiumi, neli algkooli. Siis veel eri? ja toimetulekukool, täiskasvanute keskkool, kaks kutseõppeasutust. Lõpuks Tartu Ülikooli kolledž Türil.

Tunnen pea kõigi nende koolide juhte, keda lähemalt, keda tere?kuidas?läheb pidi. Kõik on kenad hakkajad inimesed, kes püüavad pigistavate majandusmurede, süveneva jõhkrutsemise ja kõikvõimaliku koole haarava seaduserägastiku sees toime tulla.

Tean neid kui oma ala spetsialiste, kel vastav haridus ja koolitused selja taga. Erilisi ärigeeniusi ma ei arva aga nende seas olema, sest ruumide väljarentimine, kursuste korraldamine või aeg?ajalt mõnda fondi projekti läkitamine rahatoe saamiseks ei nõua suurt majanduslikku andekust.

Ka need, kes varemalt ühes või teises koolis juhiameti maha pannud, on jätkanud reeglina humanitaaraladel, kus majandamisoskus tarviline, kuid tegevuse peaeesmärk siiski teine. Nii meenub viimastest aastatest Järvamaalt vaid üks näide, kus põhikooli direktor lahkus postilt, et äris kätt proovida.

Uus Eesti nõuab uusi juhte, seda ka hariduses ? just sellist laulu tunduvad laulvat praegu Eesti (haridus)poliitikas puhuvad tuuled. Selliseid, kes veaks kooli kui isiklikku äri ega ootaks armuande omavalitsuselt ega riigilt.

Kas sellisel koolijuhil jääb ka aega õpetaja Laurina õpilaste kasvuteed suunata, pole oluline. Oluline on raha ja majanduslik toimetulek.

Olen veendunud, et kõik siin ilmas pole rahaga mõõdetav ja ökonoomika hariduses ei pruugi alati viia soovitud tulemuseni. Sest koolide jätmine üksnes riikliku pearahasüsteemi meelevalda ja kooli raha jagamine mänedžerist koolijuhi kätte viib peatselt maakoolide sulgemiseni.

Autor: Kaarel Aluoja