Kauplemine SRÜga on ettevõtja risk

Eesti kaubavahetus SRÜ riikidega on viimastel aastatel olnud 3?6 miljardi krooni suuruses defitsiidis. Lõviosa sellest defitsiidist langeb Venemaale ning on tingitud nende kehtestatud topelttollidest Eesti kaupade sisseveole. Samas tuleb Eestis tarvitatav kütus mujalt sisse vedada, enam kui pool sellest tuuakse aga Venemaalt.

Eesti kaubavahetus on püsivalt plussis püsinud ainult Moldova ning Ukrainaga. Viimasega neist on sõlmitud vabakaubandusleping. Ukraina on Eestile oluline kalaturg, samas on avalik saladus, et osa Eesti kaupu möödub Vene topelttollidest just sellesama Ukraina kaudu.

Endise N. Liidu kokkuvarisemise järel kadus Moskva otsealluvusega tehastel nii tooraineallikas kui kapade tellija. Need ettevõtted, mis pankrotti ei läinud, orienteerusid otsustavalt ümber lääneriikide turgudele. Näiteks endine Baltijets, praegune Balti ES ostab vajamineva tooraine kohalikelt firmadelt, Venemaale aga müüb vaid 3 oma toodangust.

?Venemaalt oleme viimasel ajal ostnud ainult mõned pressvormid,? ütles tehase kommertsdirektor Juri Božko. Venemaale müüb oma toodangust vaid 2 ka Silmet, mis ASi Silmet Grupp juhatuse esimehe Tiit Vähi sõnul on ajutiselt peatanud tooraineostud Venemaalt.

Kuna kvaliteet seostub Venemaa tarbija jaoks eelkõige Euroopa firmade toodanguga, on Eesti tööstustoodete müügil määravaks eelkõige hind. ASi Kreenholm Valduse peadirektori kohusetäitja Tõnu Luman kinnitab, et peamiselt madala hinnataseme tõttu müüb Kreenholm oma toodangut idas minimaalselt.

Paremini läheb Eesti värvide ja muu ehituskeemia tootjatel. Värvide tootmisega tegeleva ASi Eskaro ekspordijuhi Jevgeni Žolobovi hinnangul on Vene ja Ukraina tarbijad juba avastanud, et Eesti värvide kvaliteet on sama mis lääne analoogidel, hind aga isegi topelttollide tingimustes 20?30 odavam. Eskaro ekspordib Venemaale ja Ukrainasse 40?45 oma toodangust, vuugihermeetikute tootja OÜ Krimelte aga kuni 70. Eksporditaks heameelega ka Valgevenesse, kuid sealne eraettevõtlus on alles lapsekingades.

?Riiklikud ehitusettevõtted aga ei ole importmaterjalidest huvitatud,? sõnas Krimelte ekspordijuht Jaanus Paeväli.

Vene topelttollidest möödapääsemiseks kasutavad Eesti firmad peamiselt tolliladusid ja offshore-firmasid ? oluline on Vene tollile tõestada, et tegemist pole Eestist pärit kaubaga. Sageli eelistatakse kaupade lahtitollimiseks Moskva tollipunkte, sest kuigi ametkond on sama, saab seda seal teha väidetavalt kaks korda odavamalt kui Peterburis või Pihkvas. Mitu ettevõtte juhti märgib, et Venemaaga võrreldavaid probleeme neil Ukrainas ja Kasahstanis ei ole.

Tiit Vähi sõnul on probleemiks ka erisugused raudteetariifid. ?Kui Silmet asuks Ivangorodis, oleks raudteevedu meile paar korda odavam,? tõdeb Vähi.

Eesti metalliimportijad juba arvestavad, et pärast 2004. aasta 1. maid on odava Vene metalli impordil lõpp. ?Näiteks Vene valumetalli kvoot on terve ELi peale 200 000 tonni. Tõenäoliselt ostab selle kõik ära mõni Euroopa suurkontsern, ütleme Mannesmann või ThyssenKrupp, kellega me muidugi kokureerida ei suuda,? leiab metallitooteid Eestisse importiva OÜ Levadia president Viktor Levada. Levadial tuleb sel juhul hakata metalli ostma Poolast, T?ehhist ja Saksamaalt, seda muidugi praegusest kõrgema hinna eest. Levada hinnangul võib metallitoodete hind tõusta kokkuvõttes 30?60. Ehituses, mis kasutab umbes poole sissetoodavast metallist, see siiski olulist hinnatõusu kaasa ei too. ?Vene teras ehituses ei domineeri, suurem osa armatuuri- ja betooniterasest tuuakse läänest. Pealegi moodustab terase hind kogu ehituse hinnast vaid mõne protsendi,? ütleb TTÜ ehitusprofessor, Eesti Teraskonstruktsiooniühingu juhatuse liige Kalju Loorits.

Kreenholm veab Kesk-Aasiast puuvilla 20 miljoni krooni eest kuus, mis tegevdirektori kt Tõnu Lumani sõnul moodustab 70?80 ettevõtte toorainevajadusest. Puuvilla ELis ei toodeta ning kvoodid seda ei ähvarda, sellegipoolest hakkab Kreenholm Lumani kinnitusel orienteeruma Ameerika puuvillale. Aga nii impordikvootide kui topelttollide probleem laheneb tõenäoliselt alles Venemaa ja teiste SRÜ riikide vastuvõtmisega WTOsse.

- Raivo Uibomäe, ASi Bermet Management müügidirektor

Vajadus ida ja Euroopa päritolu materjalide järele jaguneb enam-vähem võrdselt, kuid mahuliselt kasutab rasketööstus esimest siiski rohkem. Lisaks eksisteerib veel ka ehitus- ja betoonifirmade vajadus odava armatuurterase järele. Seega on tegelik suhe 65/35 idast pärineva toorme kasuks.

Eesti liitumisel ELiga ning sellest tulenevate vabakaubanduslepingute lõpetamine ja impordikvootide kehtestamine hakkab kindlasti mõjutama meie metallitööstust ja selles valitsevat konkurentsi tervikuna. Kuid samas ei toimu muutused üleöö ja kindlasti säilivad Eesti majandussidemed Venemaaga ka pärast kvootide kehtestamist, mis tegelikult määravad vaid imporditava toorme hulga ning on seega etteplaneeritavad. Hoopis määravamaks muutuvad aga ELi sisesed dumping-seadused, mis kontrollivad imporditud kauba turuhindasid.

Tänu kogemuste ja kvalifitseeritud tööjõu olemasolule peaks tekkiv stabiilne ja reguleeritud tööstusharu olema piisavalt atraktiivne ka seni puudunud suuremate välisinvesteeringute jaoks. Korrastamist vajavad aga erinevad metallikaubandust ja tootmist reguleerivad õigusaktid, mille täideviimist peaksid hakkama realiseerima tööstus- ja erialaliidud koostöös teiste ELi riikides antud funktsioone täitvate ühendustega.

Prognoositav idast pärineva odava materjali osakaalu vähenemine peaks endaga kaasa tooma umbes 30 toormehinna tõusu, mida võib mõjutada ka ELi sisestest transpordiregulatsioonidest tulenev võimalik veohinna tõus. See omakorda viib Eesti seni madalamad toormehinnad tasakaalu Euroopa Liidus kehtivatega.

Nii tootjatel kui importijatel tuleb teha kompromisse, eriti neil, kes seni idaga koostööd teinud, ja ümber hinnata oma senine tegevus olukorras, kus on kaotatud peamine konkurentsieelis ehk odavam hind, mis omakorda sunnib senisest suuremat tähelepanu pöörama turundusele.

Lootust säilitab kindlasti Eesti ettevõtete senine kiire areng ning paindlikkus muutuvas ja karmistuva konkurentsis. Lisaks säilib alguses ka odava tööjõu eelis ning erinevatest ELi programmidest tulenevad investeeringud keskkonda ja infrastruktuuri, mis vähemalt ajutiselt pakuvad täiendavaid võimalusi.

- Andres Tropp, välisministeeriumi välismajanduspoliitika osakonna nõunik

Eesti ja SRÜ riikide vahelisi kaubandus-majandussuhteid võib üldiselt iseloomustada kui mõõdukaid. Mõne spetsiifilise kaubagrupi (näiteks kala, autode ohutusrihmad) raames toimub küll aktiivne eksporditegevus, laiemalt võttes on kontaktid aga vähesed. Imporditakse peamiselt tootmissisendeid (metalli, tekstiili, kemikaale). Jättes kõrvale, et Venemaa riiklikul tasemel Eesti suhtes restriktiivset kaubanduspoliitikat viljeleb, mõjutab suhete praegust seisu ka nende riikide üldine majandus- ja ärikeskkond. Seda kinnitab ka asjaolu, et vaid vähestel selle piirkonna riikidel on õnnestunud ühineda Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO).

Tüüpilised probleemid on suhetes SRÜga aimatavad ja seonduvad peaasjalikult nende riikide seadusandlusega. Rahvusvaheliste organisatsioonide (näiteks Transparency International) poolt on mainimist leidnud ka korruptsiooniprobleem.

Eesti liitumine ELiga toob kindlasti selgust Eesti ja Venemaa vahelistesse kaubandussuhetesse. Arvestades ELi kui tolliliidu olemust, kaovad Venemaa poolt rakendatavad kahekordsed enamsoodustusrežiimi tollitariifi määrad ning senine reeglite puudumine asendub ELi ja Venemaa vahelise lepingulise baasiga. Samas halvenevad Eesti kala ekspordivõimalused Ukrainasse, millele võib leevendust oodata üksnes peale Ukraina liitumist WTOga.

Hoolimata sellest, et Euroopa Liit rakendab mitmete selle piirkonna riikide suhtes nn üldist soodustussüsteemi (General System of Preferences), mis tagab nende riikide päritoluga toodetele sooduskäsitluse alandatud enamsoodustusrežiimi tollitariifide näol, Eesti impordivõimalused nendest riikidest mõnevõrra halvenevad. Kuigi ELi toorainele kehtestatud tollimaksud on madalad, rakendatakse näiteks metalliimpordi suhtes kvoote, mis panevad impordivõimalustele selged piirid. Positiivne on Euroopa Komisjoni poolne nõusolek Venemaale, Ukrainale ja Kasahstanile eraldatud kvoote suurendada, kuid lõplikult lahendab probleemi üksnes nende riikide liitumine WTOga, mil EL on sunnitud kvooditõketest loobuma.