Tarbija, kuuluta sõda iseendale!

Selle all ei mõtle ma organismi hävitamist alkoholi, nikotiini või heroiiniga, vaid võitlemist stampide vastu, millesse inimteadvus takerdub.

Turumajandus juhib inimese elu ringi mööda, ühe tekitatud vajaduse juurest järgmiseni. Tõstmata sellelt Möbiuse lehelt silmi, on võimatu märga alternatiive. Sundkäitumiste lõhkumiseks ongi vaja kuulutada sõda iseenda kivinenud vaadetele ja harjumustele.

Kapitalism meenutab suurt looma, kes kasvamiseks sööb iseennast. Rikkus asub tema peas ja elu hammasrataste vahele jääjad sabaosas. Nagu Barbi Pilvre tabavalt märkis, on kõige mõjuvam viis ärgitada inimest edasipüüdlikkusele, hirmutada teda hukkuva sabaosa kirjeldustega. Eemale asotsiaalidest! Süsteem kiidab sind, kui sa oled edasipüüdlik. Kui oled tööturul konkurentsivõimeline, silitab süsteem sind majanduslike hüvedega.

Pikas perspektiivis hävitab tarbimisühiskond maailma, mille ressursse ta arenemiseks üha rohkem vajab. Inimeste võimed ja stardipositsioonid elus on sünnipäraselt ebavõrdsed ja nn eduka vähemuse kätte akumuleeruv rahahulk ei suurene mitte lineaarselt, vaid geomeetrilises progressioonis, suurendades pidevalt sotsiaalset lõhet ühiskonnas. Seda olukorda ei suuda korvata ükski maksusüsteem, sest raha ise vormib maksusüsteemi ja võimu hulk on rahaga mõõdetav.

Raha puhastab võimu ideeinimestest, sest ideeinimesed üritavad lahendada ebavõrdsusest tulenevaid probleeme, aga rahal on omadus koonduda, mitte laiali jaotuda. See ongi vastus küsimusele, miks ideeinimesi võimu juures ei ole. Sinna jäävad praegu ja tulevikus nn poliitiliselt korrektsed.

Mulle on sümpaatsed need üksikud inimesed, kes on otsustanud kasvõi oma individuaalsel tasandil võidelda maailma säilimise eest, kellele on oluline usk ideesse, et ka üksikisik suudab elukeskkonda oma suhtumise ja tegudega paremuse poole kallutada. Mu poolehoid kuulub neile, kes oma veendumuste teostumiseks peale sõnade ka midagi teevad, neile, kes on raske sõja enda sees võitnud või on seda vähemalt alustanud.

Ja nn tarbimisvabad ja autovabad päevad on minu silmis võrdsed keskaegse indulgentsimüügiga ? nende idee on ilus, kuid sisu tühi. Tarbimine lükatakse edasi ja patulunastuskiri ülejäänud 364 päevaks aastas on olemas.

Kas olete nõus andma ära midagi oma mugavustest, loobuma lillelõhnast WCs, alustuseks kasvõi igast teisest kartulikrõpsust? Kas kustutate tarbetult põleva tule?

Kui jah, siis võibolla ühel hetkel saab maailm meilt sama palju või rohkem tagasi, kui meie temalt võtame. Kas pole ilus unistus?

Autorilt ilmus hiljuti raamat ?Armastus kui alkohol?

Autor: Sverre Lasn