Traksid tulevad tagasi

Traksid on koos seda tähistava sõnaga (die Strapse) tulnud meile Saksa kultuuriruumist, kus see aksessuaar on juba aastasadu olnud nii igapäevase kui ka piduliku riietuse lahutamatu osa. Kes kujutaks kuulsaid nahkpükse ette ilma traksideta? 18. sajandi paiku valmistatigi trakse peamiselt nahast, kuid kasutati ka tugevamat riiet või koguni kudumeid.

Traksid on saanud ameerikaliku asjalikkuse sümboliks. Tüüpiline mänedžer võömaakler kannab ju ikka musti viigipüvalget triiksäi ja tulipunaseid trakse. Pintsaku on ta töos, liigutades suuri summasid, seljast võd, sebib palavikuliselt ringi võiis on toetanud jalad lauale ja pöa traksipaela alla.

Kuid traksid leiame ka sotsiaalse redeli ülejäänud pulkadelt. Näiteks reklaamitööstus pakub meile ohtralt kiivri ja suruõhuvasaraga turskeid töömehi, kelle teksapüksid püsivad ülal teadagi millega. Erinevat värvi, sageli ka piltidega kaunistatud tugevate klambritega kummipaelad sobivad teksade ilmestamiseks suurepäraselt, pealegi varustas kultussääretorude leiutaja Levi Strauss need algselt just nimelt traksidega. Ja ehkki viimase aja mood kipub selja paljaks jätma, ei ole sugugi liiast ka oma tervise eest hoolt kanda: traksikandjal on seljakülmetamise oht tunduvalt väiksem kui neil, kes kasutavad pükste ülalhoidmiseks rihma või, nagu viimasel ajal eriti trendikas, ajavad üldse ilma igasuguste abivahenditeta läbi.