Äripäeva ajakirjanik Inno Tähismaa leiab, et õpetajate streik on sama mis räkit (vt - Streik kui õpetajate räkit )! Mõte on väga huvitav. Kui asja vaadata majanduse seisukohalt, siis selles on kahte sorti tööd: ühed toodavad lisaväärtust ja teised jagavad seda ümber.

Lisaväärtust toodavad Eestis esmajoones metsa ja puiduga seotud töötajad, kuid oma märkimisväärse panuse annavad ka põllumehed, kergetööstus ja programmeerijad ning kõige lõpuks pisut ka rasketööstus.

Kõik ülejäänud on kui parasiidid, kes elavad sellest, et saavad neid ühel või teisel viisil teenindada. Seega on ühest tootjast teisele tootjale rääkiv ajakirjanik, tootja raha lugev pankur või tootja last koolitav õpetaja kõik ühel pulgal ning samasse kategooriasse lähevad isegi teed ehitav tööline ja riiki juhtiv ametnik.

Sellest mõttest edasi liikudes tekib küsimus, miks saab Eestis ajakirjanik või pangaametnik keskmisest oluliselt suuremat töötasu, samal ajal kui õpetajal oluliselt madalama palk on. Siin tuleks veel märkida, et poliitikud räägivad õpetaja palka analüüsides vaid kõrgeima kvalifikatsiooniga õpetaja palgast, samas võib selliseid õpetajaid sõrmedel üles lugeda.

Ühelt poolt saab öelda, et Eestis on tugevalt säilinud stagnatsiooniaegne mõttemall, et vaimne töö pole töö ja vaimses sfääris loodud kaup on rahva ühisomand. Tõsi, viimase puhul on Eesti tänu Ameerika Ühendriikide ülitugevale survele teinud mõne sellise kauba osas ka väikese sammu edasi.

Õpetajate palkadest rääkides kõlab meie noorte ja mitte eriti haritud noorte poliitikakommentaatorite suust nõukogudeaegne mõte ? haridus on avalik hüve, mis tekiks justkui ?pühast vaimust? ja vahendajaid pole siin üldse vaja. Tõsi, mõnikord tuleb mõnele tegelinskile veel meelde, et vanasti nimetati õpetajaid maa soolaks, kuid selle unustab ta otsekohe ära, kui asi finantssfääri kaldub.

Kui vaadata arenenud tööstusriike, siis seal on õpetajate töötasu 1,5?2kordse keskmise palga tasemel. Kui aga võrrelda ELi riikide õpetaja töötasu näiteks pangatöötaja ja inseneri omaga, siis kõige suurem töötasu on alati enamasti inseneridel, kuid Rootsis ja Suurbritannias on algkooli õpetaja töötasu isegi pisut suurem kui inseneril. Pangatöötaja töötasu on aga kõige väiksem nii ?veitsis kui praktiliselt kõigis ELi riikides, v.a Kreeka.

Eestis on aga pangatöötajate töötasu üks kõrgeimaid, mis tekitab tõsist arusaamatust ja küsimuse, et kuidas nende töö saab olla nii väärtuslik? Ega nad ometi tegele rahapesuga? Ajakirjanike palgataset ei saa siin kommenteerida, sest selle kohta puudub informatsioon.

Õpetajate palkade osas on kaks lahendit: kas jagada rikkust ümber ja tagada haridus (vähemalt alg- ja kestasandil) kui avalik hüve ka edaspidi tasuta või lõpetada rikkuse ümberjagamine ning minna üle tasulisele haridusele. 2003. aastal kulub õpetajate töötasude väljamaksmisele ca 10% maksutuludest (v.a sotsiaalmaks), seega õpetajate töötasu tõstmine suurendab vägagi tuntavalt nõudlust maksutulude järele, mis omakorda muidugi välistab Reformierakonna maksude alandamise projekti. Siit ka poliitikute nii valuline suhtumine õpetajate palganõudlustesse.

Alternatiiviks on taanduda nn öövahiriigiks, milliseid maailmas on väga palju ja kus maksukulud on Eesti omast 20% madalamad. Nendes riikides ei tegele riik rahva hariduse, tervishoiu ja sotsiaalküsimustega, st ei jaga rikkusi ümber. Lapsed ja vanurid, haridus ja tervis, toimetulek ? kõik see on isiku enda, õigemini siiski perekonna probleem, kes küll elab ka maad harides ja ise ennast toites.

Tänases Euroopas, linnastunud ja luterlikus ühiskonnas ei ole selline tagasikäik vist enam võimalik. Ja üldse, miks peaks õpetaja kaasa elama omanike kasumimarginaalide probleemidele? Tahame me ju kõik elada ja tarbida... Seega, Euroopasse astudes tuleb ka euroopalikult mõtlema hakata.

Autor: Paul Tammert