Kontor on kaugtöötajate jaoks võimalus, mitte kohustus

Kontorivälised töökohad pole eriline uudis ja need, kes on seda proovinud, teavad, et kui asja uudsus on ära kadunud, võidakse hakata vana tagasi tahtma. Vahetut näost näkku suhtlemist ei asenda miski.

Koos ühes ruumis töötades liigub info vabalt, tekivad spontaansed arutelud ja kollektiivsed inspiratsioonipuhangud, mille puudumist mobiilsed ja kodused peatselt teravalt tajuma hakkavad. Kõike ei saa planeerida koosolekutega. Kui virtuaalsusega liiale minna, tekib tunne, nagu firma seisaks paigal. Inimesed toimetavad ?kuskil midagi?, feeling kipub kaduma. Infovahetus koosolekute näol asendab kontoris toimivat hajusat, mitteametlikku ja vabalt voolavat infokulgu.

Nagu paljude asjadega elus, on ka siin tähtis tasakaal. Vale oleks väita, et kodus töötamine oli mööduv nähe või tehnoloogiabuumiaegne moeasi. Tehnoloogia siiski vähehaaval muudab nii elu- kui tööstiili. Selleks keskteeks võiks olla kontoris viibimise muutmine vabatahtlikuks.

Kui inimene saab ka kontorist väljapool teha tööd pea samades tingimustes, ei pea tingimata nõudma kellast-kellani kohalolekut. Online-oleku võib võrdsustada kohalolemisega. Kontor võiks kujuneda justkui peastaabiks või klubiks, kuhu tulemist soodustakse, kuhu tahetakse tulla, aga kus ei pea päevad läbi istuma. Selle asemel et kolleegiga ebamugavas koosolekuruumis aru pidada, võib seda teha meeldivas ja vaheldusrikkas õhkkonnas väljapool kontorit.

Üks Londoni reklaamiagentuur lahendas kontorimure nii, et sisuliselt on tegemist restoran-klubi-kontoriga. Lõunatunnil ja pärast kella seitset lastakse sisse ka võõrast rahvast. Kui istud tööl piisavalt kaua, leiad enda ümbert varsti kohviku ja kui liiga kaua, siis lõpuks ööklubi, kus DJ mõnusalt plaati keerutab. Omanike väitel värbavad nad oma külaliste hulgast ka uusi töötajaid ja kliente. See on küll äärmuslik näide, kuid viitab taas aegade ja kommete muutumisele.

Virtuaalsuse trendi hoogustab elustiilide muutumine. Paljude jaoks on töötamine oluline osa identiteedist. Töö pole asi, mida hambad ristis me teeme, kuni kõlab päästev ?vabrikuvile?, vaid suur osa sellest, kes me inimesena oleme. Väärtused muutuvad, esikohale on tõusnud mitte materiaalne heaolu, vaid töö, mis tõesti meeldib. Bingo, kui need kaks asja kokku lähevad. Targad vanemad on sajandeid soovitanud, et tee seda, mis sulle meeldib ja kõik ülejäänud tuleb ise.

Kodustöötamine on hea võimalus kulusid vähendada, aga selle kestus on ikkagi väga piiratud ja spetsiifiline. Pigem on suurem võimalus mobiilsete töökohtade loomine. Massilist kojusaatmist ja kontortühjendamist ei soovita kellelegi. Küll võib asendada töökohad tööpindadega ehk siis luua ?nimetud töökohad?, mida on vähem kui inimesi. See on võimalik, sest mobiilse tööviisi puhul pole kunagi või on üliharva kõik inimesed korraga kontoris.

Autor: Andres Agasild