Teatrikonn puhub ennast lõhki

Vanemuise teater on üks Tartu linna vapiloomi ja suuremaid organisatsioone. Suured asjad kipuvad aina paisuma, lõhkilendamise piirini. Või üle selle. Olen televiisorist näinud, kuidas matsakas kõre ehk kärnkonn ennast lauldes hiidpalliks pungitab. Looduses on mulluse sajandi lõpust saati vaadeldud Vanemuise teatrit ennast pulmapiduse kõrena pungile vedamas.

Üksvahe oli Tartus kaks teatrit ? Vanemuine ja Lasteteater. Viimane tegi alternatiivsemaid, osalt lastele, osalt fantaasialembestele täiskasvanutele suunatud teatritükke. Lasteteater saadeti hingusele, tehti asemele Teatrilabor, mis ei pidanud andma ega andnudki pidevalt etendusi. Ma ei hakka protsesside taga seisnute nimesid nimetama. Mind polnud küünalt hoidmas, kui asju aeti.

Pisikonkurendi kadumine polnud Vanemuisele piisav paisutus. Aasta 2001 võttis teater juurde veel ühe maja ? Sadamateatri, lisaks suurele ja väikesele majale. Mulle kui ebakompetentsele kõrvalseisjale hakkas järjest enam tundma, et kõre on ennast liiga suureks pungitanud. Sihtmärgid hajusid, fookus kõikus kunstilise taseme ja publikulantimise vahel.