Prantsusmaal asuva Lyoni linna au ja uhkus, sajandi peakoka tiitliga pärjatud Paul Bocuse on tõeline superstaar. Teda on koguni nimetatud kodulinna järgi Lyon Kingiks (lõvikuningas) ja mehe kuulsus käib temast kaugel ees. Kui Moskva eliithotell Kempinski korraldas Paul Bocuse?i konjaki esitluse ja jooki oodati tutvustama Bocuse?i ennast, reklaamis Vene press seda sündmust nii, nagu oleks Moskvasse maailmakuulsat filmistaari oodata.
Mees ise on aga oma olemuselt suisa lihtsuse kehastus: käib hommikuti turul kurke valimas, teretab oma restoraniuksel kõiki külalisi kättpidi ega tee mingit numbrit sellest, kui keegi tema kõrval end pildistada soovib. Jagab lahkelt autogramme tema enda välja antud kokaraamatusse ja seletab külalistele restorani ajalugu. Juhuks, kui teda ennast kohal ei ole, seisab restoraniukse kõrval tema vahakuju, millega koos saab ennast samuti pildistada.
Tema restoranidest räägitakse legende ning neid leiab lisaks Prantsusmaale ka Jaapanist, Austraaliast, Ameerikast jm. Isegi Orlandos asuvas Disney Worldis on ta leidnud oma koha. Seal juhatab vägesid Pauli poeg Jerome, kellel on taskus CIA paberid. Tegemist pole siiski luureretkele saadetud Prantsuse pojaga, CIA on üks tunnustatumaid kulinaariakoole Ameerikas (Culinary Institut of America).
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ka Bocuse ise on rajanud Lyoni oma instituudi, kus pakutakse erinevaid koolitusi ja millest ka meie Prantsuse kokakunstist huvituvad kokandustegelased osa võivad võtta.
Lyonis on Bocuse?i restoran aga suisa kohalik vaatamisväärsus. Õigupoolest on neid koguni seitse, kuid eriti kuulsad on neist kaks: Paul Bocuse?i kodu lähedal asuv laeva meenutav restoran Paul Bocuse ja selle vahetuses läheduses asuv Bocuse?i perekonna kodurestoran Abbaye de Collonges.
Kui esimeses tegutses varem hotell, siis teises alustas restorani pidamist juba Paul Bocuse?i vanaisa Joseph 1921. aastal. 1965. aastal omistati restoranile Michelini kolm tärni ja need on suudetud säilitada tänaseni.
Abbaye de Collonges ei ole ainult restoran, kust saab head-paremat hamba alla. Ühes selle söögisaalidest asub hiigelsuur 103 aasta vanune mehaaniline orel, mis suudab kuuldavale tuua 110-liikmelise orkestriga võrreldavat muusikat. Kuid on võimalus kuulata ka päris muusikat, ühe söögisaali lavale mahub mängima kuni 115-liikmeline orkester.
Restoran ise suudab pärast viis aastat tagasi toimunud renoveerimistöid teenindada korraga kuni 500 inimest, mistõttu on see koht populaarne bankettide ja pulmade pidamiseks. Vastavalt soovile saab tellida eeskava, mis ei pea olema muusikaline, näiteks hoopis tsirkus.
Iga söögisaali laua taha mahub istuma 8?12 inimest, keda teenindab just nii palju kelnereid, kui on lauas kohti.
Enne söögi algust on väike eeskava, mille järel läheb saal pimedaks ning orkestrihelide saatel marsivad sisse kelnerid, serveeritav roog üles kätele tõstetud. Nad võtavad ringi ümber laua ja asetavad ülemkelneri viipe peale söögi kõikide ette korraga, kuni kõik lauad on teenindatud.
Pärast söögi lõpetamist viiakse samamoodi ka mustad nõud lauast, saal hämardub ja algab järgmine etteaste. Toidunõud on Paul Bocuse?i nimega, taldrikud maalitud vastavalt miljööle. Road on Paul Bocuse?i enda retseptivaramust ja ehkki iga toidu kogus on minimaalne, saab unustamatu maitseelamuse ja mitte ainult.
Hetkel kuum
Jaanus Mody: “Sisuliselt väljapressimine.”
Artikkel jätkub pärast reklaami
Näiteks serveeritakse supp nõus, mis on pealt kaetud taignaga ning mis on ahjus moodustanud supinõule saialaadse mütsikese. Sealt supini jõudmine ja ?mütsikese? ärasöömine tekitab elevust kõikide külaliste seas.
Kogu serveeritav toit on selline, mida saab vaid Bocuse?i restoranis.
Pärast õhtusööki on Bocuse taas rõõmsalt ukse kõrval ja jätab kättpidi külalistega hüvasti. Selline suhtumine ja aupaklikkus tekitab enamikus külalistes soovi sinna tagasi minna. Mis sest, et kuue- kuni kaheksakäiguliste menüüde hind ühele inimesele algab 51 eurost ehk ca 800 kroonist ja lõpeb 140 euroga (ca 2200 krooni). Elamus on seda väärt.