Pakendiaktsiis ? hirmul on suured silmad?

Seadus pakub tootjaile ka teise võimaluse ? taaskasutada vähemalt 60% pakendikogusest ja saada selle tõendamisel pakendiaktsiisi vabastus. Enamik tootjaid on selle tõendamisega ka toime tulnud, sest riigieelarvesse laekub pakendiaktsiisi vähe. 1997-1998 rehkendati algselt tõsiste laekumistega, kuid elu näitas muud. Sestap ei ole ka küsimusele, palju laekub pakendiaktsiisi uue seaduseelnõu kohaselt, võimalik täpsemalt vastata - see sõltub ettevõtjaist.

Riigi tegelik ootus on, et pakendiaktsiisi ei laekukski, selle laekumine osutab ju tegelikult seaduse mittetäitmisele. Kui aktsiis siiski laekub, kasutatakse seda 50% ulatuses SA Keskkonnainvesteeringute Keskus programmide kaudu keskkonnakaitseks.

Uue seaduse eesmärk on pakendijäätmete käitluse üleriigiline korraldamine pakendiettevõtjate organisatsiooni(de) kaudu. Organisatsioonid määravad kulupõhiselt ise pakutava pakendi taaskasutamisteenuse tasu, mida organisatsiooniga liitunud ettevõtjad siis talle maksavad. Organisatsioonide esitav koondaruanne lihtsustab riigipoolset järelevalvet.

Olulist muutub aktsiisi arvutamine: kui praegu peab 60% taaskasutuse sihtarvu arvestades nt 59% saavutanu maksma aktsiisi täies mahus, siis eelnõu kohaselt makstakse aktsiis sihtarvu ja saavutatud taseme vahe pealt.

Aktsiis rakendub ainult Eestis turustatud pakendile ja seda nii siin toodetud kui sisseveetule võrdselt. Aktsiis ei laiene väljaveole ja ekspordile. Seega jäävad arusaamatuks väited pakendiaktsiisi mõjust Eesti ettevõtjate konkurentsivõimele.

Senine praktika näitab kahjuks, et vabatahtlikult ei tee Eesti ettevõtjad pakendijäätmete käitlemiseks just eriti palju. Eelnõu loob siinkohal tõsise motiivi olulise keskkonnakaitselise küsimuse lahendamiseks.