Tarkvaralitsentsid jagunevad laias laastus omandist lähtuvateks (inglise keeles proprietary) ja omandiõigusest mittelähtuvateks (non-proprietary). Kui esimest esindab näiteks Microsoft jms tarkvaragigandid, siis vabavararingkonnad kasutavad jõudsalt teist litsentsiliiki.

Omandist lähtuv litsents on kasutaja suhtes võrdlemisi ühekülgne: kasutajal on õigus tarkvara kasutada, mis enamasti hõlmab kopeerimis-, installeerimis-, juurdepääsu- ja kuvamisõiguse teatud arvu koopiate piires. Litsentsisaajal pole õigust toote pöördprojekteerimiseks, dekompileerimiseks ega lahtimonteerimiseks. Ka puudub kasutajal enamasti õigus sellise toote kasutamise lubamiseks kolmandate isikute poolt: lihtlitsents keelab rentimise, liisimise ja laenutamise.

Tarkvara kasutusõiguse eest makstud tasu eest saab kasutaja piiratud garantii, mille kohaselt toode on kasutatav vastavuses kasutajadokumentatsiooniga vähemalt 90 päeva jooksul alates selle esmakordsest kasutamisest. Omandist lähtuvale litsentsile on iseloomulik ka kasutaja sõltuvus tootjast versiooniuuenduste ja paranduste osas.

Vabavara tootjad jätavad kasutajaile tarkvaraga tegutsemiseks vabamad käed: vabadus seisneb enamasti vähemalt õiguses tarkvara kasutada, kopeerida, jaotada, uurida, muuta ja täiustada. Vabavaraliikumise kasutajasõbralikkus kaldub mõnevõrra äärmuslikku humaansusse.

Vabavaralitsentsid omakorda jagunevad kahte gruppi lähtuvalt sellest, kuidas litsentsiandja suhtub tuletatud programmide levitamisse. Esimesse gruppi kuuluvad litsentsid (BSD, MIT/X11 jt) ei sea piiranguid tuletatud ehk vabavara uurimise, muutmise, täiustamise jms tulemusena tekkinud tarkvara levitamisele. Seda võib levitada nii vabavarana kui ka omandist lähtuva litsentsi alusel. Teise gruppi kuuluvad GNU General Public License?i (GPL) tüüpi litsentsid nõuavad ka tuletatud tarkvara edasist levi üksnes vabavarana.

See tingimus võib põhjustada probleeme kasutajatele, kes tarkvara enda tarbeks kohandavad ? nt GPL-tüüpi litsents nõuab reeglina mis tahes tuletatud programmide lähtekoodi avaldamist, eeldusel, et programm on loodud ja seda levitatakse.

Probleeme sellise käsitluse ümber on mitu: esiteks pole selge, millest algab tuletatud programmi eksistents. Tarkvara modifikatsioonid on kahtlemata käsitletavad tuletatud teostena. Kuid mis tingimustel lugeda tuletatud teosteks uusi programme, mis kasutavad vabavara või on loodud selle kasutamiseks? Mõned leiavad, et GPLi alusel levitatava koodi mis tahes kasutamine allub GPLi tingimustele, kuid levinud on ka seisukoht, et selgitamaks välja, kas uus programm on tuletatud, tuleb vaadata, kas uue loomisel kasutati, modifitseeriti või muudeti muul viisil algprogrammi lähtekoodi.

Vahe on oluline, kui tulemusest sõltub ettevõtte ärisaladuse vms konfidentsiaalse teabe levitamise kohustuslikkus. Seepärast tuleb tarkvaraarenduses läbida etapp, mille käigus tuvastatakse täpselt litsentsi nõuded ja ka tarkvaraarendusega kaasneda võivad riskid. Sama oluline on nende läbimõtlemine tarkvara tootja ja arendaja poolt.

Teine tingimus koodi avaldamise kohustuse tekkimiseks on tarkvara levitamine. Samas jääb enamik litsentse (ja mõistetavatel põhjustel ka seadused) tagasihoidlikuks termini ?levitamine? lahtimõtestamisel. Praktikas kujunenud põhimõtete kohaselt ei loeta levitamiseks organisatsioonisisest levi. Organisatsioonisiseseks loetakse näiteks levi valitsusasutuste vahel, samas levi valitsusasutusest äriühingusse ületab reeglina levitamise künnise isegi juhul, kui see on kaetud konfidentsiaalsuskohustusega.

Omaette küsimuseks on GPLi juriidiline staatus. Vahe selles kontekstis tavakeeles laialdaselt sünonüümidena kasutatavate litsentsi ja lepingu vahel on eeskätt tehniline: litsents on lepingust tulenev õigus teose kasutamiseks. Teisisõnu kajastab leping litsentsi ulatust, sätestades teose kasutamise eeldused, tingimused ja korra. Seega tuleks litsentsilepingut mõista lepinguna, mille esemeks on teatava teose kasutusõigus ehk litsents. Samas on laialdaselt kasutusel ka termin autorileping, milles sageli samuti sätestatakse sisuliselt teose kasutusõigus.

Paljusid litsentsilepinguid ei loeta läbi ? eriti kui tegemist on tüüptingimustega, mille üle läbirääkimine pole võimalik. Sellega ongi toime pandud litsentsilepingu esimene rikkumine. Kui olete lepingute mittelugeja, võiksite vaevuda läbi lugema kas või ühe arvukatest litsentsilepingutest, mida pimesi aktsepteerinud olete.

Teine preventiivne samm, mida võiks teel tarkvara kasutustingimuste austamise vastu kasutada, on hästi läbimõeldud toimingud tarkvara allalaadimisel.

Paljudel juhtudel on tarkvaraauditid näidanud, et ettevõtetel pole aimu suurest hulgast tarkvarast, mida võib nende arvutipargist leida.

Ka kasutult kõvakettal seisva tarkvara kasutustingimused on kehtivad ja kasutamiseks loetakse praktikas ka tarkvara salvestamine kõvakettale.

Autor: Eneken Tikk