Miks meil ei kee vee ääres elu?

Keskuse lähedusse on kerkinud elamurajoonid, mille elanikud andsid omalt poolt tõuke piirkonna arengule, mis veel paarkümmend aastat tagasi polnud muud kui parkimisplatsid ja kuritegelikud slummid.

Üks neist, kes 18 aastat tagasi Harborplace?ile elama kolis, oli kunstnik ja kunstikollektsionäär James Judd, kes peab Baltimore?is ka antiigipoodi. Seestpoolt on Juddi kodu vaatega Harborplace?ile üsna sarnane Kadrioru paleega. Omaniku ambitsiooniks oli rajada endale oma Versailles. Kuid Judd möönab, et seda Versailles?d seal poleks, kui Baltimore?i sadamapiirkond poleks nii imeliselt ellu ärganud. ?Kui mu kadunud isa oleks omal ajal teadnud, et ma kunagi sinna elama kolin, oleks ta surmani ehmunud,? sõnab Judd oma antiigipoes istudes ja enda kullast, marmorist ja sametist kodust pilte näidates.

Veerandsada aastat tagasi ellu ärganud Harborplace?i eeskuju on olnud nii võimas, et mõne aasta eest hakati samamoodi üles ehitama ka Baltimore?i teist sadamaga piirnevat endist tööstuspiirkonda Locust Pointi. Algatuseks renoveeris arendusfirma endise Procter & Gamble?i seebivabriku kompleksi enam kui 60 miljoni dollari eest, millest 55% tuli investorilt, 25% osariigilt ja 20% keskvalitsuselt. Selline avaliku ja erasektori koostöö on taolistele projektidele iseloomulik. Seaduste järgi sai arendaja ajaloolise piirkonna reeglitekohase taastamise eest ka maksusoodustusi.

Tänaseks on umbes 130 000 ruutmeetri suurune vana vabrikukompleks (umbes poolteist Viru keskust) kontoriteks peaaegu täielikult välja üüritud, kuigi vahepeal andis tagasilöögi see, et mitmed asukateks olnud infotehnoloogiafirmad nägid pärast IT-mulli lõhkemist raskeid aegu.

Kõik n-ö tagasi tulnud piirkonnad on näinud sama loogikat: renoveeritud hooned toovad kohale ettevõtteid ja uued elamupiirkonnad tarbijaid. Nende teenindamiseks kerkib omakorda uusi teeninduskohti. Elluärganud ajaloolised sadamapiirkonnad meelitavad turiste. Ning see kõik suurendab linna maksutulu ja pöörab kogu linna arengu paremuse poole.

Võib öelda, et Eesti pole Ameerika, kas või juba kliima poolest. Kui me hakkame aastaringselt festivale korraldama ja jahisadamaid lahti hoidma, saavad inimesed ainult kopsupõletiku. Kuid arusaam mereäärsest majandusest kui vaid vabaõhukohvikutest ja paadikruiisidest on sama lihtsustatud kui väide, et Raekoja plats on kogu Tallinn. Miks muidu kerkib sama jaheda kliimaga Helsingis ja Stockholmis suur osa käsilolevatest arendusprojektidest just vee äärde?

Seejuures on vanad tühjad tööstushooned veeäärsete piirkondade arengu võtmeks, mitte pidurdajaks. Vabrikud, laohooned ja sadamakaid on restaureeritud kujul mitu korda rohkem väärt kui lammutatult. Või veel, USAs on vanades laohoonetes elamine suurmood!

Muidugi oleks vale väita, et Eestis ei tehta veeäärsete alade elustamiseks midagi. Rotermanni kvartal, mille detailplaneeringu Tallinna linn oktoobris kinnitas, on heaks näiteks. Ka see kombineerib alumiste korruste poed ülemiste korruste korteritega ning vanad tehasehooned uushoonestusega.

Ja mulle näib, et üheks ärimeheks, kelle mõtteviis läheb kokku USAs ja mujal taasärkamise läbi teinud linnaosadesse panustajatega, on Rein Kilk. Temal on olnud visiooni tegeleda kruiisidega Emajõel ja õllesaalide rajamisega ajaloolistesse hoonetesse nagu Pärnu Kuursaal ja Tartu Püssirohukelder.

Veeäärsete alade arendamisel on kaks ohtu: korruptiivsed tehingud, kus arendajad lõikavad hiigelkasu ega loo lisaväärtust erineva sissetulekuga inimestele, ning projektid, mis seavad ohtu looduse. Kuid neid ohte vältides peaksid Tallinn ja teised Eesti veelinnad tegema julgelt investoritega koostööd, et panna sadamaalad ning Kopli-sugused paljulubavad piirkonnad elama.