Sugugi mitte sellepärast, et nimetatud inimesed oleksid liialdanud veiniga või muul moel vägijookidega sinatanud. Vastupidi, nad kuulutasid mõistlikust ja mõõdukust kõiges. Mitte ka sellepärast, et kunagi koolis käies õpetas meie klassile füüsikat mees, kes armastas hiilida kabineti tagaruumi ja teha seal kiiresti pitsike piiritust. Punase ristiga kapp oli sellise pudeli hoidmiseks ju mõeldud! Ja punase risti varjus ei õmmelda ju ainult lihase-, vaid parandatakse ka hingehaavu.

See korgitseride ja õpetajate ühte patta sattumise lugu on seotud hoopis avamisega. Korgitseride kombel keeravad õpetajad end vaikselt ja vahel valusalt õpilase tahtmiste ja tegude sisse, et lõpuks jõuda selleni, mis varasemad ajad on meie sisse laagerdanud. Et lõpuks avada õpilane ja anda talle nii võimalus saada osa õpetajate teadmistest ja kogemustest. Muidugi ei ole selline töö sugugi lihtne ja, tõsi, ega õpetajate meetodidki ei olnud vaatamata ministeeriumist tulnud määrustele ja klassijuhtimise reeglitele sarnased. Mõni korgitser töötab toore jõuga, teine meelitab ja libistab korgi välja vaikselt ja elegantselt. Kolmas on rohkem ilus kui asine, ent ajab asja ära temagi. Nii nagu korgitserid muutuvad armsaks ajaga, mäletades seda rõõmu, mida jookidest kogeti, neid jutte ja mõtteid, mis seltskonnas sündisid, muutub iga sügisega kallimaks ka mälestus õpetajast. Sinu esimesest avajast.