Ajal, mil maailmas kõneldakse üha enam kasvavast energianäljast ning USA on terrorismivastase sõja käigus asunud endale Lähis-Idas senisest suuremat kohalolekut kindlustama, ei istu ka rikkad naftariigid jõude, vaid otsivad võimalusi, kuidas mune ühest korvist mitmesse ümber jaotada.

Sellega seoses on pilgud pööratud Aasiale ning näib, et valgele maailmale selja pööramist on tugevasti mõjutanud just terrorismivastane sõda.

Aasia ja Lähis-Ida (eriti Saudi Araabia) kiiresti arenevast koostööst kirjutab International Herald Tribune?is Michael Vatikiotis. Ta nendib, et suhete katalüsaatoriks said terrorirünnakud USAs 2001. aasta septembris, mille järel hakati lääneriikides Lähis-Ida päritoluga inimestesse tõrjuvalt suhtuma.

Ent muidugi oli see vaid ajend, mitte põhjus. Põhjuseks võib nimetada seda, et Aasia lihtsalt vajab naftat ja ligi veerandi maailma säilinud naftavarude otsas istuval Saudi Araabial on, mida kasvueas olevatele hiiglastele müüa. Juba praegu on Hiina USA järel maailma suuruselt teine energiatarbija ning möödunud aastal võttis ta Jaapanilt teise koha naftasaaduste tarbijana. Peale Hiina on endiselt suurtarbijateks ka Jaapan ja Lõuna-Korea ning jõuliselt trügivad pildile India, Filipiinid, Indoneesia ning Kagu-Aasia riigid.

Seepärast pole ime, et juba praegu käib Saudi Araabia suurima naftafirma Aramco ärist pool Aasiaga ning äri on nafta kõrval laienemas ka gaasile ning vastavatele seadmetele ja tehastele.

Energiakandjate järel on tuult tiibadesse saamas muudki ärid, eelkõige pangandus ja turism. Ennast Euroopa ja USA kuurortides üha ebamugavamalt tundvad araablased on aseainena avastanud Aasia puhkepaigad.

Seal täidab see vägagi maksejõuline klientuur viietärnihotelle ning külastab luksusrestorane, -kasiinosid ja -kaubamaju. Samas väärib rõhutamist, et kasvava koostöö taga pole sugugi üksnes äri. Aasias asuvad Lähis-Ida järel ka maailma suurimad islamikogukonnad ning religioosse mõõtme tugevnemisel maailmapoliitikas pole see kaugeltki teisejärguline. Ka psühholoogilises plaanis tunnevad lääne suhtes umbusklikult meelestatud Aasia ja Lähis-Ida ennast koos mugavamalt kui Euroopa või USAga.

Aasia ja Lähis-Ida edasise koostöö tõhustamiseks on Singapur muide käivitamas erilist, Aasia ja Lähis-Ida dialoogi nime kandvat foorumit. Selleski pole midagi ootamatut. Logistilise, finantsilise ja kõrgtehnoloogilise sõlmpunktina lõikab just Singapur kasvavast koostööst märkimisväärset kasu.

Lisaks on mitmekultuuriline Singapur lausa loomulik igasuguste kontaktide vahendaja nii Aasia islamistlike kui ka konfutsianistlike riikide ja kultuuride vahel.

Mida tähendab see kõik Euroopale? Ei midagi head, sest kui USA suudab kindlustada endale ligipääsu energiakandjatele kas või jõuga, siis Euroopal jääb turgude laienemisel ja energiaressursi vähenemisel üle loota vaid tarnijate heatahtlikkusele ja oma maksevõimele.

Pole seepärast ka imeks panna, et Euroopa suurriigid hoiavad Lähis-Ida konfliktis pigem palestiinlaste kui Iisraeli poole ning on tõrksad järgima USA jõuvõtteid mis tahes islamiriigi vastu.

Kahtlemata dikteerib just see ka Euroopa Liidu püüdeid kujundada välja oma Aasia-poliitika ning pigistada silm kinni Venemaa restauratsioonipoliitika suhtes. See kõik on Euroopale nii igiomane reaalpoliitika.

Kui efektiivseks Euroopa oma lõppkokkuvõttes siiski kõhkleva reaalpoliitikaga osutub, näitab aeg. Selget poolt valimata võib Euroopat kõigest hoolimata tabada saatus maanduda kahe tooli vahel, sest USA läheb kahtlemata oma teed ka ilma Euroopata, samas kui Aasiale, Lähis-Idale ja Venemaale jääb Euroopa ikka võõraks.