Riigikohtu lahend tekitab segadust

?Aktsiaseltsi jagunemine eeldab reeglina suurte rahaliste väärtuste ülevõtmist ning mõjutab otseselt äriühingu majandusseisu,? seisab kohtuotsuse põhjenduses.

Kohtuotsuse tekst on lakooniline ja kaasuse tagamaid teades oleks arusaamine ehk teine. Siiski saab tuua näiteid, mis mõju avaldab lahend väljakujunenud arusaamadele, kui riigikohtu otsus leiab õiguspraktikas järgimist. Esiteks, riigikohtu argumentatsioonist jääb mulje, et tütarettevõtja asutamist tuleb jagunemisena käsitleda eelkõige seetõttu, et see eeldab suuri, aktsionäride ja võlausaldajate seisukohalt olulisi investeeringuid.

Kõnealuses kaasuses vaidlustati ASi Viljandi ATP nõukogu otsus asutada tütarettevõte osakapitaliga 3 miljonit krooni. Äriregistri andmetel oli Viljandi ATP müügitulu 2003. aastal 17,5 miljonit krooni ja puhaskasum 1,8 miljonit krooni. Pelgalt neile andmetele toetudes näib, et tegemist oli suurte rahaliste väärtuste ülekandmisega. Samas piisab osaühingu asutamiseks vaid 40 000 krooni suurusest kapitalist. Riigikohtu lahendi valguses jääb selgusetuks, kas sellisel juhul võiks jagunemise regulatsiooni rakendamisest loobuda. Ja kui nii, siis kust tõmmata piir ettevõtja jaoks olulise ja mitteolulise investeeringu vahel.

Teiseks, äriseadustiku § 434 kohaselt toimub äriühingu jagunemine likvideerimismenetluseta jaotumise või eraldumise teel. Eraldumisel annab jagunev ühing osa oma varast üle ühele või mitmele omandavale ühingule, kusjuures omandav ühing võib olla nii olemasolev kui uus ühing. Eraldumise korral saavad omandava ühingu osanikeks või aktsionärideks jaguneva ühingu osanikud või aktsionärid või ainsaks osanikuks või aktsionäriks saab jagunev ühing.

Päriselus tähendab äriühingu jagunemine ettevõttele minimaalselt pooleaastast viiteaega ja hulgaliselt protseduure, enne kui jagunemine registrisse kantakse ja toimunuks arvatakse. Justiitsministeerium on küll ette valmistanud äriseadustiku muutmise seaduse projekti, millega jagunemise protseduure lihtsustatakse, aga eelnõu ei ole veel Riigikokku jõudnud. Seega ? vähemalt lähemal ajal peaks äriühingu jagunemist otsustades senise pika tähtajaga arvestama.

Kolmandaks, suurte rahaliste vahendite liigutamine ei ole omane mitte üksnes tütarettevõttesse investeerimisele. Majanduslikus mõttes pole suurt vahet, kas summa investeeritakse tütarettevõttesse või mõne olemasoleva ettevõtte aktsiatesse. Kohtuotsuse loogikat järgides tekib küsimus, kas sama kehtib ka näiteks võrreldava summa eest Saku Õlletehase aktsiate ostmisel või kas igasugune vara müük peaks olema jagunemine.

Nii või teisiti tundub, et kohtulahendi põhjal võib jõuda kummalistele järeldustele ja on vaja saada kohtu väljendatud seisukohtade suhtes suuremat selgust.

Autor: Karen Kunnas