Mineviku vigade eest tasumise tund tuleb 2005. aastal

Iga aasta algus on majanduse prognoosijatele tipphooaeg. Mõne erandiga püüavad Wall Streeti ökonomistid pakkuda nii optimistlikke tõlgendusi, nagu andmed võimaldavad. Nad soovivad, et nende kliendid aktsiaid ostaksid ja sünged prognoosid ei aita müügile kaasa.

Kuid isegi müügiinimesed ennustavad 2005. aastaks USAle majanduskasvu nõrgenemist võrreldes 2004. aastaga. Asun pessimistide poolel, kuna tänavu võime me hakata maksma mineviku vigade eest.

Kõige ebakindlam asi maailma­majanduses on nafta hind. Naftatootjatel ei ole õnnestunud ette näha nõudluse kasvu Hiinas ? niipalju siis eraturgude tarkusest ja ettenägelikkusest. Hankeprobleemid Lähis-Idas (samuti Nigeerias, Venemaal ja Venetsueelas) on samuti olulised, kuna George W. Bushi äpardumine Iraagis on ebastabiilsust suurendanud. Kuigi hinnad on pisut langenud, ei luba see OPECi järgi erilist edasist langust loota.

Kõrged naftahinnad on USA, Euroopa, Jaapani jt naftat importivate riikide jaoks väljavooluallikas, viies rikkuse naftat eksportivatesse riikidesse. Ük­si eelmise aasta eest tõusis USA naftaimpordi arve hinnanguliselt 75 miljardi dollarini.

Kui oleks mingit kindlust, et hinnad jäävad püsivalt üle 40 dollari barrelist, arendataks alternatiivseid energiaallikaid, k.a põlevkiviõli. Praegu oleme aga halvimas olukorras, kus hinnad on nii kõrged, et kahjustavad maailmamajandust, kuid ebakindlus nii suur, et hindade allatoomiseks vajalikke investeeringuid ei tehta.

Maailma keskpankureid on õpetatud keskenduma inflatsi­oo­nile. Paljud meenutavad, kui­das 70ndate nafta hinna tõusud toitsid kiiret inflatsiooni, ja soovivad näidata oma kindlameelsust selle kor­dumise takistamisel. Intressimäärad tõusevad ja üks majandus teise järel võtab hoogu maha.

Marss kõrgemate intressimäärade suunas on juba alanud USAs, kus Föderaalreserv panustab turu suurele asümmeetriale. Kolm aastat on langevad intressimäärad olnud kas­vumootoriks ? leibkonnad on hüpoteekide finantseerimiseks võtnud rohkem laenu ja kasutanud osa hoiustest tarbi­mi­seks. Keskpank loodab, et kõrgemad intressimäärad ei vähenda tarbimist.

Lootusest üksi ei pruugi piisata. USA leibkonnad on praegu sügavamal võlgades kui neli aastat tagasi, suurendades tõusvate intressimäärade võimalikku ebasoodsat mõju. Muidugi võimaldavad USA hüpoteegiturud leibkondadel madalamate intressimäärade juurde jääda, kuid majanduses tasuta lõunaid ei ole ja hind võib olla ränk. Uued majaostjad peavad maksma rohkem ja on seetõttu vähem valmis ja võimelised seda tegema. Tõenäoliselt langevad kinnisvarahinnad oluliselt või vähemalt aeglustub nende tõus, väheneb nõudlus.

See on kõigest üks ebamäärasus, millega USA majandus silmitsi seisab. Osa 2004. aasta majanduskasvust (ei ole teada, kui suur osa täpselt) võlgnetakse abinõudele, mis soosisid investeeringuid sel aastal ? kui asi puudutas valimispoliitikat ? 2005. aasta arvelt.

USA hiiglaslik eelarve- ja kaubavahetusbilansi defitsiit ei ohusta üksnes tulevaste põlvede heaolu, vaid pidurdab ka USA majandust. Keegi ei tea, kuidas ja millal kõik lõpeb.

President Bush ütleb, et ta kavatseb kulutada poliitilist kapitali, mille ta valimiste ajal kogus. Tundub, et ta kavatseb kulutada ka majanduslikku kapitali. Tema lubadused hõlmavad sotsiaaltagatiste osalist privatiseerimist ja varasemate maksu­kärbete alalisteks muutmist, mille rakendumisel puudujää­gid rekordkõrgele lendavad. Mida see teeb ärilise usalduse ja rahaturgudega, võib igaüks ise arvata, kuid ilus see ei ole.

Selle tulemusena võib dollar veelgi nõrgeneda, õõnestades jätkuvalt Euroopa ja Jaapa­ni majandust. USA kasum ei tasakaalusta Euroopa kahjumit, sest ebamäärasus mõjutab investeeringuid kahjulikult mõlemal pool Atlandi ookeani. Kui puuduv usaldus dollari suhtes viib põgenemiseni USA väärtpaberite ja obligatsioonide juurest, nõrgeneb USA majandus veelgi.

Euroopa omalt poolt hakkab lõpuks ometi mõistma oma makro­ökonoomiliste institutsioonide probleeme, eriti eelarvepoliitika kasutamist piirava stabiilsuspakti ja töökohtade ja majanduskasvu asemel ainult inflatsioonile keskenduva keskpanga omi. Institutsioonilised reformid ei toimu aga piisavalt kiiresti, et majandust 2005. aastal turgutada.

Hiina on lootustandvam. Väljavaated aastataguse liigjoovastuse taltumiseks paistavad head, tuues majanduskasvu tempo säilitatavatele tasemetele, mida enamik teisi riike kadestada võiksid.

Vastupidiselt sellele ei hakka maailma teised suuremad majandused ilmselt järgmise kaheteistkümne kuu jooksul oma potentsiaali kohaselt toimima. Nad kõik on lõksus jooksvate probleemide ja minevikuvigade vahel: Euroopas inflatsiooni vältimiseks kavandatud institutsioonide ja tegelikkuses probleemiks oleva majanduskasvu ja tööpuuduse vahel. USAs leibkondade ja riigi tohutute võlgade ja eelarve- ja rahapoliitika vajaduste vahel. Ja kõikjal maailmas maailma nappide loodusvarade otstarbeka kasutamise äpardumise ning Lähis-Idas rahu ja stabiilsuse saavutamise ebaõnnestumise vahel USA poolt.

©Project Syndicate

Autor: Joseph Stiglitz