Abieluvaraleping hoiab ootamatuste eest kinnisvara müümisel

Kui abieluvaralepingut pole sõlmitud, võib ootamatult selguda, et kinnisvara ei olegi võimalik müüa, sest objekt kuulub ühisvarasse, mille müümiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut.

Vastavalt Eesti Vabariigi perekonnaseadusele loetakse lahusvaraks vara, mis on abikaasa omandis olnud enne abiellumist, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara. Samuti on lahusvara see, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhte lõppemist. Abielu kestel omandatud isiklikud tarbeesemed on samuti abikaasa lahus­vara. Sellise vara müügiks ei oole abikaasa nõusolekut vaja.

Abikaasa nõusolekut vara müügiks on aga kindlasti vaja ühisvara puhul. Seaduse järgi loetakse ühisvaraks abikaasade abielu kestel omandatud vara. Juhul kui abikaasade lahusvara väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud, võib kohus selle tunnistada abikaasade ühisvaraks kas siis osaliselt või täielikult.

Tihtilugu arvavad inimesed, et kui omandati korter või maja pärimise, kinke või tagastamise teel, siis on see automaatselt lahusvara, kuid arvesse ei võeta seda, kas omandati see vallasvarana või kinnisvarana ja mis oli perekonnaseis kinnistamisel. Situatsioon, millele tihti ei osata tähelepanu pöörata, kuid müümisel võib see väga oluliseks osutuda, on järgmine.

Kui enne abielu on vallasvarana omandatud korter või maja erastamise, ostmise, pärimise, kinkimise või tagastamise teel ja abielu kestel see korter või maja kinnistatakse, siis kinnistamisega muutub see abikaasade ühis­varaks ja vara müümiseks on vaja abikaasa nõusolekut. Vara jagamisel on siiski võimalik arvestada, et kuna ühis­vara tekkis lahusvara arvelt, siis võrdsuse printsiibist on võimalik kõrvale kalduda.

Ühisvaraks oleva kinnistu korral võib teine abikaasa nõuda ka enda kandmist kinnistusraamatusse ühisvara omanikuna. Oluline on see sellepärast, et eeldatakse kinnistusraamatu kande õigsust ja kui teine abikaasa ei ole omanikuna sisse kantud on pahatahtluse korral võimalik, et võõrandamine toimub ilma tema nõusolekuta.

Kuigi ostmiseks ei ole vaja abikaasa nõusolekut, kuid müümiseks ja hüpoteegi seadmiseks küll, siis võiksid inimesed juba ostmisel mõelda, mis eesmärgil kinnisvara omandatakse ? kas on või võib tulla vajadus koormata kinnisvara hüpoteegiga, kellele jääb vara tulevikus.

Loomulikult ei osata tulevikku ennustada, kuid see aitab ära hoida võimalikke üllatusmomente. Näiteks soovitakse osta korterit oma eelmisest kooselust või abielust lapsele, kuid abikaasal võivad hilisemal lahkuminekul olla oma ühis­vara osaga teised plaanid.

Perekonnaseadus võimaldab abiellumisplaanidega ja juba abielus olevatel paaridel sõlmida abieluvaralepingut, mis on mõeldud taoliste varaga seotud probleemide vältimiseks. Seda võimalust kasutatakse meil suhteliselt vähe, kuid viimaseid aastaid jälgides siiski tõusvas joones ning näiteks Ameerikas on sellised lepingud väga levinud.

Üheks põhjuseks, miks abieluvaralepingut nii vähesel määral sõlmitakse, on asjaolu, et abielu on rohkem hingeline kui varaline suhe ning suhte varaline aspekt muutub oluliseks alles lahutuse lähenedes. Ometi on abieluvaralepingu sõlmimine hea võimalus selguse loomiseks varalistes suhetes.

Autor: Lii Saluvere