Omanikud on pealinnas doteerinud avalikku sektorit kahe miljardi krooniga

Vabaturu üür kõikus Tallinnas laiades piirides ? 30 kuni 80 kr/m². Keskmiseks turuüüriks võiks võtta 55 kr/m². Korteriturul kehtivat üüri arvestades laekunuks omanikele samasuguse arvutuse järgi ühes kuus 20,9 miljonit, aastas pisut üle 250 miljoni ning kümne aastaga kokku 2,5 miljardit krooni. Siit ilmnebki kümne­aastase turuüüri summa ja vastava piirangulise üüri vahena, et kokkuvõttes doteerisid omanikud sundüürnikke, riiki ja linnavõime kümne aasta kestel ümmarguselt kahe miljardi krooniga. Arvestades kogu Eestit, on summa veel suurem. Pretsedenditu on, et omanikud pidid nii pikka aega täitma avaliku sektori eest sotsiaalfunktsiooni.

Vaatlus ei taotle omanikele mingit tunnustust, eesmärk on veel kord emotsioonideta põhjendada, et piirmäärade kaotamine oli õiglane. EÕOL on nõustamistel soovitanud üüride mõõdukat astmelist suurendamist, mis on n-ö pehme variant, võimaldades üürnikele kohanemist ja vajadusel toimetulekutoetuse taotlemist. Lisaks veel, et mõned säilinud igandlikud piirangud, nt üürilepingute kestvus 5+3+5 aastat, ei ole tõkkeks üüride mõistuspäraseks tõstmiseks, kuna piirang väldib lepingute ühepoolset ülesütlemist. Vastuseis mõistlikele seisukohtadele tähendaks tegelikult soovi jätkata eraomanike ahistamist ja meenutaks kunagisi klassivõitluslikke seisukohti.

Kahtlemata ei saabu täielikku har-mooniat üürisuhetes õieti kunagi, arenenud heaoluühiskondadeski esineb küllalt sageli üürivaidlusi. Ent neid tuleb lugeda normaalseteks erimeelsusteks. Statistiliselt konfliktsed ja tasakaalukad inimesed jaotuvad ju üürnike ja omanike vahel võrdeliselt. Üheks toimiva üürituru võtmeks oleks kindlasti minitsipaalelamufondi suurendamine ? korterikomisjonides selgub pidevalt, et seda ei vaja ainult sundüürnikud.