Lähetuse päevarahad ei asenda töötaja palka

Praktikas ei tee tööandjad vahet, millal töötaja täidab tööülesandeid töölähetuses ja millal mitte, ning seetõttu makstakse töötajatele tasusid valedel alustel.

Probleemiks on asjaolu, et töötaja vormistatakse töölähetuses olevaks siis, kui sisuliselt ei ole tegemist töölähetusega. Töölähetuse mõiste annab töölepingu seaduse § 51 lõige 1. Töölähetus on töötaja lähetamine tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks. Töötajale hüvitatakse töölähetusega seotud kulud ja makstakse päevaraha iga lähetuses viibitud päeva eest.

Sättest tulenevalt on töö­lähetuse oluliseks tingimusteks töötaja lähetamine tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta. Seega on töölähetusega tegemist siis, kui tööandja lähetab töötaja ajutiselt täitma tööülesandeid väljapoole töö tegemise asukohta. Töö tegemise asukoht kui töölepingu kohustuslik tingimus peab olema kindlaks määratud. Asukohaks loetakse ka töölepingus kindlaksmääratud töö tegemise piirkonda. Töö iseloomust johtuvalt võib töölepinguga määrata töö tegemise piirkonnaks riigisiseselt maakonna või mitu maakonda või Eesti riigi, välisriigis töötamise korral välisriik või mitu välisriiki. See, kas töö tegemine toimub piirkonnas, sõltub töö iseloomust.

Töö iseloom aga eeldab töötaja igapäevaste tööülesannete täitmist ringiliikumisega. Sellisteks töödeks on traditsiooniliselt veoste vedamine, aga võivad tänapäeval olla ka sellised tööd nagu müügiesindaja, agendi või kauba kokkupanija töö. Seega, kas töötaja töölähetusse saatmine on õigustatud või mitte, sõltub üksnes ja ainult töölepinguga määratud töö tegemise asukohast. Sellest tingimusest sõltub, kas on õigustatud töölähetuse päevaraha maksmine või mitte.

Kuna seadus on täpselt määratlenud töölähetuse tingimused, saab töötaja lugeda töölähetusse saadetuks siis, kui tööülesannete täitmine toimub väljapool töölepinguga määratud asukohta. Seda seisukohta toetab ka riigikohus oma 2001. aasta otsuses (3-2-1-163-01). Tegemist oli autojuhiga, kelle töölepingus oli ette nähtud töötamine Eesti-sisestel vedudel, kuid tegelikult sõitis ta ainult rahvusvahelistel vedudel. Tööandja keeldus nimetatud motiivil sõitmist rahvusvahelistel vedudel lugemast töölähetuseks ja maksmast päevaraha. Kohtus rahuldas töötaja nõue töölähetuse päevarahade saamiseks põhjendusel, et töötamine rahvusvahelistel vedudel on töölähetus töölepingu seaduse § 51 mõttes, kuna töölepingu kohaselt oli töötaja tööle võetud Eesti sisesteks vedudeks.

Praktikas on levinud lugeda autojuhtide töötamine töölähetuseks, kuigi tööle on nad aga võetud riigisisestele või rahvusvahelistele vedudele. Sellega on ka töölepingus kindlaks määratud töö tegemise asukoht. Töölepingus tavaliselt kokkulepitud palga alammäärale lisanduvad n-ö töölähetuses viibitud aja eest makstavad päevarahad. Kui võtta näiteks rahvusvaheliste vedude puhul, mis võib kesta mitmeid nädalaid, aluseks Vabariigi Valitsuse 22.12.2002 määrusega nr 453 ?Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise kord ja tingimused? kehtestatud 500 krooni suurune päevaraha, on see üsna arvestatav summa, millelt tulumaksu kinni ei peeta ja sotsiaalmaksu ei maksta.

Samuti on töölähetusse saatmine on küsitav töötajate suhtes, keda n-ö rendifirma rendib töötamiseks ettevõtja juures teises maakonnas või teises riigis. Kuna nimetatud töötajaga sõlmitakse tööleping, milles on kokkulepe töötamiseks teise ettevõtja juures, kes võib asuda kus iganes Eesti teises otsas või välisriigis, on sellega kindlaks määratud ka töö tegemise asukoht.

Tööandjale võib töötaja näiline töölähetusse saatmine olla soodne, kuna ta hoiab sellega kokku palgakulusid. Kas see ka töötajale tulus on, on kaheldav.

Kuigi töötaja saab põhipalgale lisaks kätte tulumaksuvaba päevaraha, ei kuulu see palga koosseisu, mida võetakse arvesse keskmise palga ja puhkusetasu arvutamisel, samuti ei kuulu makstud päevarahad arvesse võtmiseks hüvitiste arvutamisel töölepingu lõpetamise puhul.