Uudised
Ivar Tallo
23. august 2005 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti e-riigi arendamine on jooksnud karile

Eesti riigi taasloomisel tugeva tõuke saanud infoühiskonna arendamine ja selle põhjal Eestile konkurentsieelise loomine takerdus mõned aastad tagasi mitme vale riigiehitusliku otsuse tõttu ja pole karidelt siiani liikuma saanud.

Esiteks tegid valitsus ja Riigikogu 2001. aastal otsuse viia riigi infosüsteemide osakond (RISO) riigikantselei alt teede- ja sideministeeriumisse, kus tollane minister Toivo Jürgenson oli täis otsustavust info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutuselevõttu poliitiliselt juhtima hakata. Kahjuks selgus, et raudtee erastamise, praamiliikluse ja jäälõhkumise organiseerimise kõrvalt selleks aega ja jõudu ei jätkunud.

Samal ajal katkes RISO koordineeriv roll, sest ministeeriumitevahelise info ja kommunikatsiooni (IKT) arendamise rolli ja õiguseid ei saanud ei teede- ja sideministeerium ega hilisem liitunud majandusministeerium.

Teiseks on rahandusministeeriumi juhtimisel pidevalt reformitud riigieelarve koostamist ja selle protsessi käigus pandi eelnevalt eraldi välja toodud IKT-kulud kokku ministeeriumite majandamise rahadega. Nii kadus ülevaade e-riigi ehitamise kulude kohta ja kogu sellesuunaline tegevus muutus ministeeriumite siseasjaks.

Kolmandaks sai rahandusministeerium eelarvereformide tulemusel suured õigused maksurahade kasutamise suunamiseks, kuid sellega ei kaasnenud kompetentsust valdkondade vajaduste hindamisel. Sellele lisandus moodsa maailma dünaamikaga mittesobiv talupoeglik lähenemine, et kui mingil alal läheb hästi, siis arendame parem neid valdkondi, kus läheb halvemini. Näiteks taotlesime struktuurifondidest kuus korda vähem IKT arendusrahasid kui Läti.

Need otsused on seda kurioossemad, et nende tegijad (ehk siis meie poliitikud) on selgelt ignoreerinud Eesti enda positiivset kogemust 90. aastatest, mis on olnud eeskujuks paljudele teistele riikidele ja ka Euroopa Komisjonile infoühiskonna edendamisel.

Näiteks soovitatakse rahvusvaheliselt päris palju järgida kunagi Eestist alguse saanud 1% reeglit IKT eelarvekulude osas, mida meie rahandusministeerium peab jamaks.

Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et kõige parem infoühiskonna arengu seisukohalt on selle juhtimine täitevvõimu keskusest ehk peaministri juurest või eraldi selleks loodud ministeeriumist.

Keskseks probleemiks Eesti infoühiskonna arendamisel on olnud poliitilise tahte ja nägemuse puudumine, mis oleks tekkinud probleeme aidanud lahendada. Nii ongi Eesti e-riigi lipulaevast kiiresti muutumas tavaliseks Kesk- ja Ida-Euroopa riigiks, kellele tuleb hakata isalikult õpetama meie enda kogemust 90. aastatest.

Meil on veel võimalus mahajääjate gruppi mitte sattuda, kui me isegi täna hakkame vajalikke otsuseid langetama, sest põhi meie arengule sai ehitatud päris hea.

Meil on enamikust arenenud riikidest levinum interneti kasutamine tänu Tiigrihüppele, e-pangandusele ja suurele hulgale võrgu vahendusel kättesaadavale avalikule teabele. Meil on kaks siiani veel unikaalset lahendust: riigi andmebaaside ühendamine üle interneti, mis võimaldab pakkuda integreeritud elektroonilisi teenuseid, ning kogu elanikkonda hõlmav elektrooniline ID-kaart, mille abil on võimalik tagada elektroonilise suhtluse turvalisust.

Meie e-riigi arengu küsimus pole niivõrd tehnoloogias kui valitsemises. IT-inimesed on tööd teinud hästi ja pakkunud unikaalseid lahendusi, mida saab veel paar aastat võidukate nägudega maailmale näidata. Kuid neid lahendusi kipuvad teadma välismaalased, sest meie oma kodanike teavitamiseks pole raha leitud.

Kui paljud on kursis, et vanemahüvitist saab taotleda internetist kolme minutiga varasema kuue ametiasutuse külastamise asemel? Kui paljud teavad, et ELi ravikindlustuskaarti võib taotleda internetist, nagu ka lapsetoetust, uut Eesti passi ja paljusid teenuseid?

Samas on Eesti juba tänaseks häbiväärselt maha jäänud mitmete valdkondade infotehnoloogiliste lahenduste rakendamisel, näiteks e-tervishoius. Me oleme üks viimaseid, kui mitte päris viimane Euroopa riik, kes pole praktilises elus suutnud riigihankeid elektroonilisse keskkonda üle viia.

Nimekiri kasutamata võimalustest on pikk ja ebahuvitav. Küll on huvitav see, kas nende lahendamiseks midagi ette võetakse või laseb valitsus eelmiste eeskujul 90ndate saavutustel liugu ja loodab, et suudab enne ametiaja lõpetada, kui neid häbistama hakatakse?