Eesti e-riigi arendamine on jooksnud karile

Teiseks on rahandusministeeriumi juhtimisel pidevalt reformitud riigieelarve koostamist ja selle protsessi käigus pandi eelnevalt eraldi välja toodud IKT-kulud kokku ministeeriumite majandamise rahadega. Nii kadus ülevaade e-riigi ehitamise kulude kohta ja kogu sellesuunaline tegevus muutus ministeeriumite siseasjaks.

Kolmandaks sai rahandusministeerium eelarvereformide tulemusel suured õigused maksurahade kasutamise suunamiseks, kuid sellega ei kaasnenud kompetentsust valdkondade vajaduste hindamisel. Sellele lisandus moodsa maailma dünaamikaga mittesobiv talupoeglik lähenemine, et kui mingil alal läheb hästi, siis arendame parem neid valdkondi, kus läheb halvemini. Näiteks taotlesime struktuurifondidest kuus korda vähem IKT arendusrahasid kui Läti.

Need otsused on seda kurioossemad, et nende tegijad (ehk siis meie poliitikud) on selgelt ignoreerinud Eesti enda positiivset kogemust 90. aastatest, mis on olnud eeskujuks paljudele teistele riikidele ja ka Euroopa Komisjonile infoühiskonna edendamisel.

Näiteks soovitatakse rahvusvaheliselt päris palju järgida kunagi Eestist alguse saanud 1% reeglit IKT eelarvekulude osas, mida meie rahandusministeerium peab jamaks.

Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et kõige parem infoühiskonna arengu seisukohalt on selle juhtimine täitevvõimu keskusest ehk peaministri juurest või eraldi selleks loodud ministeeriumist.

Keskseks probleemiks Eesti infoühiskonna arendamisel on olnud poliitilise tahte ja nägemuse puudumine, mis oleks tekkinud probleeme aidanud lahendada. Nii ongi Eesti e-riigi lipulaevast kiiresti muutumas tavaliseks Kesk- ja Ida-Euroopa riigiks, kellele tuleb hakata isalikult õpetama meie enda kogemust 90. aastatest.

Meil on veel võimalus mahajääjate gruppi mitte sattuda, kui me isegi täna hakkame vajalikke otsuseid langetama, sest põhi meie arengule sai ehitatud päris hea.

Meil on enamikust arenenud riikidest levinum interneti kasutamine tänu Tiigrihüppele, e-pangandusele ja suurele hulgale võrgu vahendusel kättesaadavale avalikule teabele. Meil on kaks siiani veel unikaalset lahendust: riigi andmebaaside ühendamine üle interneti, mis võimaldab pakkuda integreeritud elektroonilisi teenuseid, ning kogu elanikkonda hõlmav elektrooniline ID-kaart, mille abil on võimalik tagada elektroonilise suhtluse turvalisust.