Seadus keelab nõuda ebamõistlikult suurt viivist

On õige, et sisuliselt puuduvad piirangud, kui suure viivise võib lepingus kokku leppida. Ainuüksi suurusest lähtuvalt ei saa viivis reeglina olla vastuolus heade kommete ja seadusega ning seetõttu tühine. Riigikohus on oma otsustes rõhutanud, et viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada.

Kuid nagu Äripäevas 1. sep­tembril ilmunud artiklist ?Maksmata arvele lisandub hiigelviivis? kaudselt ka tuleneb, ei ole võlausaldaja õigused lepingust tuleneva viivise sissenõudmisel siiski piiramatud.

Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb muu hulgas võlausaldaja kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Hea usu põhimõtte rikkumiseks võib pidada ka viivisenõude ja arvete õigeaegset esitamata jätmist.

Seetõttu on alati küsitav, kas kohus mõistab välja kogu viivise, mille tasumiseks ei ole mitme aasta jooksul üldse nõuet esitatud. Lepingus kokkulepitud viivise vähendamise aluseks võib olla asjaolu, et võlausaldajale ei ole tekkinud võlgniku poolsest kohustuse täitmata jätmisest kahju.

Üldiselt lasub kahju puudumise tõendamise kohustus viivise vähendamist taotleval võlgnikul. Kui viivist nõutakse aga põhivõlast suuremas ulatuses, peab kahju olemasolu tõendama võlausaldaja. Samas võib võlausaldajal tekkida kahju ka saamata jäänud tuluna, mida võlausaldaja oleks saanud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates.

Riigikohus on tunnustanud, et seetõttu on kohane võrrelda viivise suurust ka pangaintressidega. Ehk võlausaldaja saab üsna lihtsalt tõendada, et võlgniku poolt oma kohustuse täitmata jätmise tulemusena on võlausaldajale tekitatud kahju ning seda vähemalt ulatuses, mis vastab nt arvestuslikult keskmisele pangaintressile perioodi eest, mil võlgnik oma kohustust ei täitnud.

Artikli autor Villy Paimets tunneb oma samal päeval ilmunud repliigis muret, kuidas sõlmida mõlemaid pooli rahuldav leping olukorras, kus ühel poolel on igapäevaeluks vajalikke olmeteenuseid ostev füüsiline isik ning teisel pool turul monopoolset seisundit omav ettevõte. Teadaolevalt kasutatakse nende teenuste osutajate poolt lepingute sõlmimisel nn tüüptingimusi ning ainus erinevus kahe lepingu vahel seisneb tavaliselt teenuse osutamise kohas ja tarbija rekvisiitides. Ühtegi sisulist lepingu tingimust läbi ei räägita.

Seetõttu ongi seaduse kohaselt tühine igasugune tüüptingimus, mis kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. Nimetatud põhimõtte kohaldumist viivise nõuetele on rõhutanud oma 14.06.2005 lahendis ka Riigikohus. Kui viivis on ebaproportsionaalselt suur, siis on vastav lepingutingimus tühine ning võlausaldaja saab nõuda viivist üksnes seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.

Otsuse võimaliku ebaproportsionaalsuse kohta saab aga tõepoolest langetada üksnes kohus konkreetses vaidluses.

Seetõttu on kohtupraktika kujundada vastus küsimusele, kas täna tüüptingimuste alusel osutatud teenuse eest tasumisega viivitamise korral nõutav viivis suuruses 73% aastas on ebamõistlik. Kuivõrd lihtkirjalikus lepingus kokkulepitud viivise sundkorras kättesaamiseks peab pöörduma kohtusse võlausaldaja, siis lasub ka temal põhjendamatu nõude esitamise risk.