Naftasõltuvuse vaevad

Tarbimise objektiivseks piirajaks on raha ning, et hinnata kas ja kui suures ulatuses kütusehinna tõus mõjutab tarbijate käitumist peaksime lähtuma inimeste säästude ja sissetuleku analüüsist.

Kütusehinna jätkuv tõus võib meid järgneva aasta jooksul ligi 5?8 miljardi krooni ulatuses vaesemaks teha. Õigem oleks küll öelda, et peame kulutama oma aega ja jõudu sedavõrd rohkem väliskaubanduse puudujäägi korvamiseks. See aga tähendab aastas pooleteist nädala jagu lisatööd igale tööealise, mida tervist, kodust elu ja tähelepanuvõimet kahandamata on aina raskem leida.

Inertsist on inimesed mobiilsuse nimel loobumas ka oma säästudest. Vaevalt et harjumusest kulutatud autosõidukilomeetrid majanduskasvu sedavõrd hüppeliselt juurde tekitaksid, et säästude hulk säiliks või kasvaks. Sellise majandusinertsi ja nappide võimaluste äkiline teadvustumine võib esile kutsuda äkkseisaku.

Eesti majandus on energiamahukas (ühe krooni lisaväärtuse teenimiseks kulutavad eestlased kordi rohkem energiat kui meie konkurendid Euroopa Liidus keskmiselt) ning energiahinna tõus tabab meid kõigis olulistes majandusvaldkondades. Kahjuks oleme jätnud kahe silma vahele võimaluse vähendada sõltuvust naftast. Juba aastaid on olnud ilmne, et bioloogilise päritoluga kohalike mootorikütuste tootmine võinuks mitmekesistada nii meie põllumajanduse olukorda, kui olla ka kütusehinna tõusu majandusmõjude leevendajaks. Nüüd, kui olud liigagi ilmsed, on meie põllu- ja metsarahva eest seisvad poliitikud küll ärganud. Pelgalt õigete asjade tegemisest ei piisa, kui neid ei tehta õigel ajal.

Kohalike bioloogilisest toormest loodud mootorikütuste tootmine ei pruugi kütusehinna leevendust tuua. Defitsiidis maailmamajandus neelaks iga kohapeal toodetud vähegi soodsama hinnaga masinarüüpe. Nii on läinud küttepuudega ning põlevkiviõligagi.

Oleks palju öelda, et Eesti energeetika ja mobiilsuse alane innovatsioon on soiku jäänud. Seda pole olnudki. Tõsi ? trammidele ja trollibussidele on ehitatud energiat säästvad pooljuhtmuundurid ning 1990ndate aastate algupoole on Maailmapanga sõbralikult tungival pealekäimisel märkimisväärne osa Eesti kaugküttesüsteemidest viidud kohalikule kütusele. Ja sellega ongi nagu kõik.

Tinglikult võiks tänulik olla autolembestele kodanikele, kes aasta-aastalt on kaasa läinud autotööstuse moega ja soetanud uuemaid ning sageli väiksema kütusekuluga sõidukeid. Pole meil aga mikrojõujaamadega säästlikku ühistransporti. Pole ka linnaplaneeringuid, mis inimestel väiksema ringisebimisega toime võimaldaksid tulla. Teede ja asjakohase infrastruktuuri puudumise tõttu on pealinnas jalgratas jätkuvalt tüütu kaaslane. Raudteed teevad heameelt naftakaupmeestele, mitte aga reisijaile. Veduriehituseski oleks näiteks biokütusel töötava turbiiniga vedur oluliseks naftasõltumatust toetavaks uuenduseks. Näiteks Rootsis on sellised juba olemas.

Tegemata tegusid on energia ja mobiilsuse vallas palju. Miks meie siis midagi ei tee, kuigi meie lähemad ja kaugemad naabrid, kes naftast veelgi rohkem sõltuvad, on oma ühiskondades need teod juba ära teinud või neid lõpetamas?

Kohapealsetel poliitolendeil ? kellele me ju ühiskonna üldised mured korraldada oleme andnud ? on kahjuks omaenese majandus- ja varaasjade korraldamisega sedavõrd tegemist, et energia- ja transpordivaldkond ei kipu meenuma. Äärmisel juhul jätkub tähelepanu Slantsõ linna kaevurite tarvis või siis tühje tekste valimisreklaamidele.

Mõistagi ei saa pikaajalised kavad sündida lõpmatutest aruteludest, kus argumendiks vaid jooksvad hinnad. Ainult rahas mõeldes ei jõua me kuigi kaugele ja vaid rahanumbritest lähtuvalt tehtud otsused muutuvad nii majanduslikuks kui sotsiaalseks koormaks.