Ülevaade transpordikuludest annab firma tegevusest parima pildi

Seoses väga tiheda konkurentsiga autotransporditurul on viimane aeg hakata tähtsustama kulude arvestust ja sobiva kuluarvestussüsteemi loomist.

Süsteemi aluseks peab olema kulude liigitus, mis annab ettevõtte tegevusest kõige adekvaatsema pildi. Kuluarvestustuse süsteem ei ole kunagi lõplikult valmis, see vajab pidevat ümbervaatamist ja arendamist.

Kuluarvestus algab kulude jaotusega.

Eesmärk on samaliigiliste kuluartiklite rühmitamise teel süsteemi loomine eri kuludest parema ülevaate saamiseks.

Kulude jaotusel sõltuvalt nende käitajatest on kõige raskem üldkulu käitaja määratlemine, kuna selle hulgas on nii muutuvaid kui ka püsivaid kulusid. Üldkulude käitaja määramine on tähtis, sest ka need kulud tuleks õiglaselt teenuseühiku hinda kanda. Tootmisettevõttele sobivaid reegleid üldkulude jaotamiseks ei saa üle kanda transpordiettevõttele. Üldkulude sõltuvuse määramist saab teha ainult ettevõtte spetsiifikat tundev inimene, sageli on ka sellisel inimesel otsust raske teha. Kõrvalseisjal soovitusi anda pole hoopiski võimalik.

Kulukohtade arvestus peab andma vastuse küsimusele, kus kulud tekivad ja kes nende eest vastutavad. Kulusid võib jagada mitmeti: toodetele, tellimuspartiidele, tooterühmadele, allüksustele, protsessidele, isikutele jne. Samuti võib kulusid vaadelda ettevõtte kui terviku lõikes. Kõik oleneb sellest, mis on eesmärgiks ja millise tegevusvaldkonnaga ettevõte on seotud.

Transpordis soovitatakse muutuv-, poolpüsi- ja osa üldkuludest kanda sõidukile. Selline jaotus sobib hästi, kui transpordifirma osutab ühetaolist teenust.

Küsimus, kuidas kulusid teenuste vahel jaotada, tekib juhul, kui üks sõiduk osutab eri teenuseid, sõitjateveos kohalikku, kaug- ja tellimisvedu, ja kulud on sõidukile kantud.

Kulude põhjuse selgitamiseks, nende optimaalse taseme leidmiseks ning ressursside ülekasutuse vältimiseks tuleb ka kaubaveoettevõtetes teha kulude analüüse. 2005. aasta TTÜ logistika eriala bakalaureuse töödes käsitleti ka kaubaveo kulude probleeme.

Suurim kulukirje on kapitalikulu, teisena suurim on kütus, moodustades veofirma muutuvkuludest 74% ja kogukulust üle veerandi.

Uuritavas ettevõttes on raamatupidamislikult amortisatsioon kehtestatud iga- aastaselt 20% auto ostuhinnast. Kulum on seetõttu väga kõrge. Töö autor pakkus võrdluseks ka teisi kapitalikulu arvutuse võimalusi.

2004. aasta andmeil oli ettevõtte muutuvkulu 3,72 kr/km, poolpüsikulud 74,20 kr/h, muutuvad üldkulud 0,44 kr/km, püsivad üldkulud 130 krooni auto kohta päevas ja kapitalikulud 1060 krooni auto kohta päevas.

Kilomeetri omahind oli 2004. aastal 10,4 kr/km. Püsikuludeks olevate kapitalikulude suur osatähtsus sunnib ettevõtet kasumlikult tegutsemiseks sõidukeid võimalikult suurel määral koormama ehk järgima põhimõtet, et kapital peab tootma kapitali.

Üheks suhteliselt uueks ja Eesti transpordiettevõtetes kasutamata meetodiks on kulude dispersioonianalüüs. See meetod mõõdab nii raiskamist või ülemäärast kasutust kui ka erinevusi tegelike ja plaaniliste kulude vahel.

Järgnevalt jä­reldused Zoja Voronova bakalaureusetööst, milles viidi läbi kaubaveoettevõtte kulude dispersioonianalüüs. Dispersioonianalüüsi objektiks olid kahe veoauto kulud, üks töötas Euroopas ja teine teostas kohalikke vedusid.

Kulude vastav analüüs lubas töö autoril järeldada, et dispersioonianalüüs ei anna oodatud tulemusi ettevõttes, kus kuluarvestus on korrastamata. Ettevõte ei saa oma kulusid õigesti analüüsida, kui puudub kulude täpne jaotus muutuvateks ja püsivateks, otsesteks ja kaudseteks.

Kulud peavad olema jagatud üheselt mõistetavate tunnuste järgi. Siis on võimalik kulusid hiljem vajaduse korral kulukohtade vahel ümber jaotada ja vastavatele kulukandjatele juurde arvestada. Kui ettevõttel pole täielikku ülevaadet oma kuludest, ei osata neid ka analüüsida ja planeerida. Vaatamata eelnevale leiti kasumi vähenemise põhjused. Vale planeerimise tõttu olid kütuse ja teekasutuse kulud liigselt vähendatud ega kajastanud tegelikku olukorda.

Tööjõukulu eelarvestamine vajab ümbervaatamist mitte kord aastas, vaid vähemalt kord kvartalis. Remondikulule planeeriti rohkem raha, kui oleks vaja. Tulemusena oli piiratud selle raha alternatiivkasutus. Sai selgeks, et kõik kuludega seotud tegevused peaksid olema metoodiliselt planeeritud, et luua alus tulevaseks kulude juhtimiseks ja kontrollimiseks.

Olari Tammeli bakalaureusetöö kaubaveoettevõtte kulude analüüsist näitas, et õige ja võimalikult täpne kuluarvestus on ettevõtte jaoks väga oluliseks konkurentsis püsimise teguriks.

Nende kahe ettevõtte kulude analüüsist võib järeldada, et kaubaveoturul vajab kuluarvestus korrastamist.

Antud bakalaureusetöös arvutati ka piirkulud. Piirkulu alusel tekitab uue veoki ostmine kulude suurenemise umbes 207 000 krooni võrra, ühe töötunni lisamine maksab 200 krooni ning iga järgnev kilomeeter ? 3,70 krooni.

Kui ettevõttel on olemas vastavad andmed kuludest, on soovitav teiste kuluarvestuse meetodite kõrval kasutada ka piirkulude meetodit, sest saab ülevaate kas on mõtet uut veokit osta, lisatundi tööd teha või kilomeetrit sõita.

Arvestades pakutavate teenuste tegelikke turuhin­du Eestis, on ilmne, et ma­dalad teenuste hinnad pärsivad transpordifirmade arengut. Eeskätt on raskendatud masinapargi­ uuendamine, sest liisimi­ne tõstab veelgi niigi­ suuri kapitalikulusid. Nende kahe firma ku­lude analüüsi põhjal võib järeldada, et kaubaveoturul vajab kuluarvestus korrastamist.

Autor: Mall Villemi