Pikap - ammu enam mitte tööauto

Mitu aastat valitses Euroopa pikapiturul haudvaikus. Ei Ford, Mazda, Nissan, Mitsubishi, Toyota ega teisedki teinud oma mudeli­valikus olulisi muudatusi. Täiesti uute mudelite laviin algas sel aastal. Esimesena jõudis kohale Nissani uus Navara, kohe on saabumas Toyota uus Hilux. Peagi laekub Mitsubishi uus L200. Kõik nad on mingil määral oma välimuses saanud inspiratsiooni Ameerika turuliidrist Fordi F-seeria pikapist. Et Mitsubishi jõuab turule alles järgmisel aastal, siis tutvume kahe uustulnukaga: Nissan Navara ja Toyota Hiluxiga.

Vaevalt leidub poisikest, kes autodega mängides poleks unistanud kastiautost. Sellisest, kus on suur kabiin, kuhu mahuks sisse kõik sõbrad. Ja kastist kabiini taga. Vähemalt tundub nii, et kunagised liivakastiautod olid just seda nägu. Ehk sellepärast tegi süda tuks Nissan Navara uut mudelit nähes soojemalt kui tavaliselt mõne auto peale. Leiboldi Imre ja Simmi Kaarel tulid meelde, koos me liivakastis müttasime.

Navaras olen istunud enne ka, aga see oli puhtalt tööauto ja seal väga mugav ei olnud küll. Lemps, varasema Navara omanik, on ise rahul, ent autoga mingit lustisõitu siiski ei tee. Raputab ja tagumisel pingil saab istuda ainult nii, et enne sisseronimist hingad õues välja, tõmbad kõhu sisse, osavamad võtavad oma pikad kossid kuidagi kaenlasse ka.

Seega, ei mingeid lootusi alguses! Ent uus Nissan Navara on hoopis teine ooper. Nagu kassikontsert ja Verdi näiteks. Neid otseselt võrrelda ei ole kohane. Uue mudeli kabiin on sisuliselt Nissan Pathfinderi koopia. Mitte ainult välimuselt, sisemised mugavused ja tehnoloogilised lahendused on samuti, mõni pisiasi välja arvatud, sarnased. Kui sees istudes mingit vahet tunnebki, siis on see ehk selles, et Navara on pisut jäigem ja hüpitab tühja autoga sõitmisel rohkem.

Tühja autoga küll, aga siis on kõik imeline, kui kast on kola täis laetud. Samuti on ta suurem nii kogupikkuselt kui ka telgede vahe poolest. Tagasild on konstrueeritud nii, et haagisega võiks vedada kuni kolm tonni kraami. Katsesõidu ajal ei leidunud rohkem kui umbes paarsada kilo kasti tarvis. Selle koormuse peale auto ei köhatanudki. Pigem vastupidi, linnas oli nii isegi mugavam sõita. Puhtalt linnaautoks on Navarat raske soovitada, ehkki sisemist ruumi on temas ohtralt. Eelmine soovitus ei kehti nende kohta, kelle üks suurtest unistustest on minna halliks, otsides linnas piisavat ruumi parkimiseks.

Nissan Navarat saab kasutada: a) oma huvide/hobide realiseerimiseks ? ATV, tsikkel, jalgrattad, haagisega kaasa kaater või jaht, kõik sobiksid suurepäraselt; edasi, b) reisimiseks, auto lisavarustuse nimekirja kuulub näiteks kasti kattev matkatelk; ja loomulikult c) maal elavatele ja maatööd tegevatele inimestele põhi­autoks. Ja alles nüüd lihtsalt tööautoks, sest kindlasti on olemas odavamaid mudeleid pikapide nimekirjas. Mugavus on see, mis maksab. Nissan Navara on mugav auto.

Toyota Hiluxi tootjad tunnistavad ausalt, et nende loodud auto polegi mõeldud talumeestele kartulikastide vedamiseks, vaid pigem noortele ja edukatele, kes taha kasti surfilaua või jalgratta kinnitavad ja siis vabal ajal ekstreemsust otsima sõidavad. Vaba aja auto. Just selleks nad oma uue Hiluxi tituleerivadki. Ja mitte esimest korda, sest tegemist on juba kuuenda Hiluxi põlvkonnaga, ühtekokku on neid maailmas müüdud juba 12 miljonit. Kusjuures kõige popim pole see auto mitte Ameerikas, nagu esmapilgul arvata võiks, vaid hoopis Tais. Ja täiesti mõistetaval põhjusel, sest just nimelt seal seda autot toodetakse.

Välimuselt on uus Hilux tõepoolest atraktiivne ja ahvatlev. Ka salong on kohane pigem mugavale sõiduautole kui veoautole ja teatud nurga alt vaadates torkavad salongis silma koguni sugulussidemed maailma ühe ihaldatuima luksusauto Lexusega.

Maanteesõidukit ei tasu, nagu Nissani pikapistki, Hiluxist otsida. Jäigad lehtvedrud taga teevad temast isegi Hispaania siledatel kiirteedel auto, mis laseb küll ilma igasuguste komplikatsioonideta sõita gaas vastu põrandat surutuna, kuid iga väiksemgi konarus on autos viibijatele ilmselge märguanne sellest, et on paremaid maanteekulgureid kui see.

Liiati on Toyota kapoti all olev 2,5-liitrine mootor pehmelt öeldes ajast ja arust. Töömahtu justkui oleks, aga võimu napib. 102 hj ja 260 Nm pöördemomenti on praeguste arengute taustal sobilik pigem 1,6-liitrisele kui 2,5-liitrisele diislile. Sealjuures on Toyotal täiesti olemas maailma ühed parimad diiselmootorid, aga selle auto kapoti alla teda miskipärast pole sobitatud. Mõneti ka mõistetav: esiteks toodetakse teda Aasias, st et Euroopa turule jõudes lisandub talle 10% tollimaksu, mis tõstab hinda. Muus osas on auto maailma tipptasemel nagu iga teine Toyota, ehk niikuinii mitte just kõige odavam nagu ka kõik teised Toyotad. Ja kui sinna lisada veel uus ja kallis diiselmootor, oleks tema hind konkurentsist sootuks väljas. Arusaadav, ent midagi pole parata, maanteel kulgedes on gaasipedaalil vaid kaks tööasendit: on ja off, ning kui tekib soov kellestki mööda saada, peab ikka tublisti aega ja kannatust varuma.

Maastikule keerates muutub pilt aga täielikult. Mootorit jagub rahulikuks kulgemiseks piisavalt ja kui ikka väheks jääb, on olemas aeglusti. Läbivusvõime on nagu igal teisel maasturil ning vaat et paremgi, sest auto on päris maasturiga võrreldes kergem. Kui suurel Land Cruiseril näiteks on oht põhja peale kinni vajuda, siis pikap läheb samast kohast läbi nii, et jälgigi ei jää maha.