Kinnisvaramull on ohtlikult suureks paisunud
Kuumal kinnisvaraturul keeb elu, seal on nii kiire rikastumise eesmärgil tegutsevaid spekulante ja muidu õnneotsijaid, kuid kindlasti ka unelmate kodust unistavaid noori peresid.
Oma elamise ostmiseks on aga praegu kahjuks väga halb aeg. Vähese pakkumise tõttu tekitatud soodsas pärituules purjetavad kasu lõikavad kinnisvaraspekulandid, kes müüki tulnud kortereid, maatükke ja isegi maju kiirelt kokku ostavad ning kallimalt edasi müüvad. Ja seda siiani vägagi edukalt.
Jutt ei ole broneeringutega äritsejatest. Päris tavaline on, et juba mõnda aega tagasi valminud uute kortermajade osa aknaid ilutsevad ilma kardinateta ning õhtuti ei sütti nende taga tubades ka tuled. Kodusoojust need seinad omanikule ei paku ja see olukord kestab seni, kuni peremees otsustab lõpuks tühjalt seisvad korterid piisava vaheltkasuga maha müüa.
Omanik lihtsalt ei ela seal, sest selliseid eluruume on tal mitmeid ning kõik need koormatud kõri pitsitavate ja kirvena pea kohal lasuvate hüpoteekidega. Siseviimistluse kulumise hirmus, seega väärtuse langemise-odavnemise kartuses korterit välja üürida ka ei tasu. Pealegi on üüriturg selliste korterite osas juba üleküllastunud. Pole teada, millal turg langusele pöördub ja siis tuleb investeerimisobjekt kohe kiiresti müüa.
Arvata võib, et need laenude abil kortereid ning muud kinnisvara kokku ostvad ärihingega inimesed on esimesed, kelle ilus elu kinnisvaramulli lõhkedes kokku kukub. Kas kõigi, aga enamiku oma küll, sest selline peadpööritav hinnatõus ei kesta igavesti ning oma elu üha suurenevate laenudega koormates ja äri sellele üles ehitades, et hinnad aina tõusevad, võib lõpuks kurvalt lõppeda.
Sest igale tõusule järgneb langus, parimal juhul seisak. Seetõttu tuleb ühel hetkel oma kinnisvaraportfelli tühjendama hakata, kuid seda teevad languse puhul paaniliselt ka teised.
Niigi must stsenaarium muutub veelgi mustemaks, kui müüki paisatakse kõik või enamik seni kinni hoitud korteritest, sest hinnad enam ei tõuse, vaid langevad. Järsku avastavad kõik, et tuleb müüma hakata. Piltlikult öeldes oleks tegemist justkui vetevoogude tammi tagant valla pääsemisega. Seetõttu muutub olukord kardinaalselt: seni valitsenud müüja turg muutub ostja turuks, kus ostja valib ning dikteerib hinda ja müügitingimusi.
Ostjaid jääb väheseks, sest valdav osa on oma ostud juba teinud.
Allesjäänud hulk potentsiaalseid ostjaid, nähes hindade allapoole pöördumist, ei kiirusta enam tehingusse minekuga, sest oodatakse veelgi odavamaid pakkumisi. Musta stsenaariumi järgi tuleb müüki palju maatükke, kortereid ja maju, aga pole ostuhuvilisi. Kinnisvaraturg saab olema jälle tasakaalust väljas, seekord teises äärmuses.
Kui lisanduvad veel pankade poolt müüki paisatud laenuvõlglaste kinnisvaraobjektid, siis on täielik kaos käes.
See ei olnudki ju nii ammu kui pärast euroliitu astumist toimus vastupidiselt liitumiseelsele hinnatõusule, mida oma tagasihoidlikkusega praegusega võrrelda ei saa, hilisem kinnisvaraturu kiire jahtumine.
Mõnes sektoris, näiteks Lasnamäe 3toaliste korterite osas toimus ka isegi väike hinnalangus.
Praegune turu ülekuumenemine, massiline kinnisvarasse investeerimine ning arusaam, et pidu kestab igavesti, teeb murelikuks. Kahjuks on just viimased need, kes turu jahtudes hakkavad omi positsioone esimeste seas likvideerima ning soovivad teenitud tulu välja võtta. Märkimist väärib ka asjaolu, et paljud kaasmaalased on paigutanud kõik oma viimased säästud kinnisvarasse ning loodavad pidevale hinnatõusule.
Autor: Margus Kruut