Värvidega luuletused

"Miks ma maalisin just riideid? Riided on midagi väga inimlikku, isiklikku, vajalikku, igapäevast, avalikku. Riided katavad ja kaitsevad, samas ka paljastavad inimest. Minu maalitud riietel on tuntavalt kehaline vorm. Kuid pikka aega ei inspireerinud mind siiski otseselt inimese enda maalimine, vaid inimest ümbritsev," tunnistab maalija.

"Stseenid" on samm edasi. Keegi meist ei ole homme see, kes ta on täna. Mingid väikesed muutused toimuvad meis kogu aeg. Teemad arenevad iseenesest. Alateadvuses võib mingi mõte aastaid tiksuda, enne kui välja lööb, arutleb Meiu Münt.

Praegu ei ole ta jõudnud "Stseene" päris selgeks mõelda. "Nähtaval olevad poosid ja liigutused on pigem vihjelised kui otseselt meeleolusid ja seisundeid, tundeid ja mõtteid avavad. Mõjuvad üsna vastuoluliselt, painavalt, sunnitult, surutult… Peata ja näota jätmine võtab neilt pimeduse ja valguse piiril liikuvatelt olevustelt konkreetsuse… Tegelikult olen otsinud mingit ajatust ja teatud anonüümsust nii "Stseenides" kui ka varem maalitud riietes ja esemeis, nende otstarbes ja lihtsas taandatud vormis," avab kunstnik end.

Tartu tüdrukuna oli ta unistuseks õppida ülikoolis. Ülikooli akadeemiline atmosfäär tõmbas ligi ja maalikunst huvitas teda. Aga kirjandus huvitas samamoodi. Mõnda raamatut, nagu Viivi Luige "Seitsmes rahukevad", on ta teismelisest peale lugematu arv kordi lugenud, hiljem on ta aeg-ajalt kätte võtnud Bulgakovi "Meistri ja Margarita", Waltari "Sinuhe".

Meiu Münt peab eesti luulest väga lugu. "Luuletamine on nagu sõnadega maalimine. Maalimine on nagu värvidega luuletamine. See on harmoonia otsimine, üldise märkamine, oskus mitte liialt detailidesse laskuda. Kuidas luuletaja oskab kolme sõnaga kõik ära öelda! Mina ei oska omi mõtteid ja tundeid nii sõnadesse panna. Kui ma tahan ennast väljendada, oma mõtteid ja tundeid teistega jagada, siis võtan värvid ja maalin pildi," tõdeb kunstnik.

Kui ta esialgu Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna maalierialale astudes ei kujutanudki väga täpselt ette, milline saab tulevikus tema töö olema, siis nüüd ei näe Meiu Münt maalikunstile ja vabakutselise kunstniku elule üldse alternatiivi.

Ülikooli lõpetas ta 1999. aastal. Tol perioodil olid maaliosakonnas huvitavad õppejõud nii kunstnike kui ka isiksustena - Helle Vahersalu, Imat Suumann, Jaan Punga, Anne Parmasto, Jaan Elken. Lisaks kunstile võisid üliõpilased piiranguteta käia kõikvõimalikel loengutel. Meiu Münti paelusid tookord religiooni- ja kunstiajalugu, filosoofia. Jaan Elken ongi möönnud, et Tartust tulevad filosoofilised maalijad.

Harry Liivranna hinnangul on Mündi tugevaimaks maalijaoskuseks müstilise, maagilise atmosfääri esilemanamine. Tema parimatel piltidel elustuvad mingid kummalised, seletamatud hetked ja muljed justkui salajase riituse mälestusmärgid, mis tahavad meile avaldada Suurt Tõde maalikunsti olemusest.

Autor: Tiina Kolk