Mööda redelit taeva poole

Teejuhtideks saavad meile kraanat omava firma EMET TMV tegevjuht Andres Verro ja kraanaosakonna juhataja Oleg Ermolajev.

Järgneb toiming, mis tagantjärele tundub kõige raskem kogu eksperimendi juures. Peame ronima treppidest Fahle maja viimasele, 14. korrusele. Hommikul kell kaheksa ei ole ma niisuguse pingutusega harjunud ja üles jõudes ei taha ma midagi teada eesootavast kraanat mööda turnimisest. Kuid kõrgematel korrustel avanevad vaated on suurepärased, leevendades veidi ronimise vaeva. Päike helgib katustel ja Ülemiste järve pinnal. Muuhulgas satume nägema, kuidas Zinaida orava kergusega ronib katusest kõrgemale jäävat kraanatorni pidi juhikabiini. Üles tuli tema liftiga.

Katusel küsib Oleg meilt viimast korda, kas on ikka soov kraana kabiini minna. Ja tõepoolest - seal üleval olles hirm justkui kaob. Muidugi me tahame kabiini minna! Tahaksime isegi siis, kui esialgne kõhedus alles kõhus oleks.

Nüüd on vaja vaid leida korrus ja ava, kustkaudu kraana peale saab. Vaatepilt kuigi meeliülendav ei ole - kraanatorni tuleb sõna otseses mõttes pugeda. Lapsest saati ei ole ma niimoodi pugenud, aga ega pääsu ole. Viskan jala hoogsalt üle raudtoru, vinnan teise järele, teen püüdliku painutuse kitsukesest avast läbi ja kraanas ma olen.

Esimesed meetrid saab ronida nii, et iga 2,5 meetri järel läheb redel üle platvormiks. Nii et pole viga. Ronimisega ametis olles ei mõtle tegelikult sellele, et maapind on 60 meetri kaugusel. Tegelikult ei mõtle siis millelegi muule kui sellele, et jalad saaks ilusti redelipulkadele asetatud ja kätega kindlalt kinni haaratud. Viimased meetrid mööduvad aga mööda püstloodis redelit tibusammudega üles liikudes, kusjuures vaheplatvorme enam ei ole. Redeli lõpuks on jaks päris otsas.

Alla kukkuda on sellisest tornist üsna võimatu, kui selleks just meeleheitlikke pingutusi ei tee. Siiski on tornkraana kõrgema ohu allikas ja niisama naljalt sinna kedagi ei lasta.

Lootus, et kabiini viib trepp või vähemalt väike uks, on küll asjatu. Sinna jõudmiseks tuleb ennast kahest kitsast luugist läbi vinnata. Kõik neli jäset on pidevas kasutuses ja igaüks neist teeb, mis suudab. Puhkides jõuan kabiini, kus mind võtavad vastu fotograaf ning naeratav ja ülimalt abivalmis Zinaida. Imekombel mahumegi kolmekesi ära. Riided on suurest pingutusest niisked.

Zinaida ehk Zina, kes on kraanasid tüürinud juba paar aastakümmet, on sõbralikkus ise. Seda enam, et külalisi tal tööpostil ei käi. Harva, kui keegi sinna üles satub. Ehkki veidi kummaline tunne on viibida linna kohal väikeses kabiinis, mille otsasein ja tükike põrandatki klaasist, on seal tore. Ehitusplats nagu peo peal. Lahke inimesena lubab Zina meil mõlemal ka "rooli" istuda ja kraanajuhtimist proovida. Rooli kraanal tegelikult ei ole, on nupud ja käigukangid kahel pool tooli. Nendega saab pöörata kabiini sobivas suunas ja liigutada trossi kraana noole küljes lähemale ja kaugemale. Muidugi ka tööd alustada ja lõpetada. Kui kraanakabiin teeb kergelt mürisedes omale tiiru peale, on esmalt veidi kõhe, kuid sellega harjub ära.