Kunstnikugeen kolmes põlves

Christel Karits 07. juuni 2006, 00:00

Kord Roomas olles läks Epp Maria (46) poja Johannesega parki jalutama. Seal lärmasid pisikesed pätipoisid. Siis tuli kusagilt üks ümmargune mutike ja hüüdis: "Paolo!" Kogu see hirmuäratav kamp muutus silmapilkselt sebivateks sõnakuulelikeks lasteks. Nii on ka Epu perega - kui ema kutsub, siis lapsed tulevad. Ei mingit vastuvaidlemist. Ta on kui matroon või kuninganna.

"Eks me laseme emal arvata ka niimoodi," naerab vanem tütar Liisu (25), kellest kuuleb veel kui tunnustatud keraamikust. "Ta pole meile kunagi midagi peale surunud. Suunab vaikselt ja mahedalt." Modellitöö ja kokakunstiga tuntust kogunud noorema tütre Anni (23) sõnul täiendavad peres kõik üksteist ja nii on nende kuningriik, kust karmi igapäevaelu eest kaitset saada, loomulikul teel välja kujunenud. "Me oleme oma ema kui kuningannaga rahul," ütleb ta.

Et just Epp Mariast pere kroonitud pea on saanud, tuleb tütarde arvates sellest, et ta on tunduvalt kiirema otsustamisega kui kunstnikust isa Jaak Arro, kellele meeldib maailma asjade üle rahulikumalt arutada. "Ema saab matroon olla tänu sellele, et tal niisugune mees on, kes aitab ja julgustab. Mul ei ole kunagi sellist tunnet, et ema ja isa suhe oleks tasakaalust väljas. Õnneks on sobivad inimesed kokku saanud," avab Liisu.

Anni ütleb, et kui ei teaks, siis ei usuks, et mummi ja mamma ema ja tütar on. "See tundub lausa võimatu," naerab ta, kui jutt vanaemale läheb. Mummi on nende naispere boheemlane number üks. Õieti ainus, kes vastab tavainimese ettekujutusele kunstnikust. Tema võib küll bareti viltu pähe lüüa ja tütre meelehärmiks sigaretti vedada. Või siis koos endavanuste sõbrannadega veinipeo korraldada.

"Mu ema on natuke põikpäine ja tahab ikka omamoodi tegutseda," tunnistab Epp Maria, et emaga tuleb kogu aeg mängida ja kavaldada. Viimati selleks, et talle emadepäevaks uued prillid kinkida.

Imbi Lind (76) on väga nooruslik, tumedad juuksed puhutud tuulesoengusse, jalas nööridega kottpüksid, seljas ruuduline meestepluus ja ees suured ümmargused konnaprillid. Igatahes mitte need kolmetuhandesed raamid, mis tütar emadepäevaks kinkis.

Koos väravaga avab Imbi tunnikeseks ka oma südame. "Juba minu vanaema ja ema olid kanged naised," alustab Imbi ega püüa endagi kohta vastupidist väita. Tavalisest vaesest perest pärit tüdruk oli sündimisest peale kindel, et temast saab kunstnik. Kust see mõte tuli, pole aimugi. Ema pani aga tütre kaubandustehnikumi korralikku ametit õppima. See katse ebaõnnestus, sest tüdruk ei jaganud kaubandusest midagi. Nii sai Imbi ikkagi minna Pallasesse maali ja seejärel Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti teatrikujundust tudeerima.

Teisel kursusel abiellus Imbi kunstnik Luulik Kokamäega. Naine tunnistab, et talle meeldivad intelligentsed ja õrnatundelised mehed, kuid sellise mehega koos elama hakates pead tegema ise kõik tööd, sest ta ei saa naelagi seina löödud. "See on nagu laulusalmis, et kui armastad meest, remondid autot ja kõiki värke teed." Luulik oli väga põhimõttekindel. Maalis ainult neid inimesi, keda tema tahtis. Seega oli rahaga kitsas käes ja mõnikord näpud täitsa põhjas. Elada polnud õieti kusagil.

1958. aastal kutsuti Imbi Eesti televisiooni kunstnikuks, kus ta töötas üle kümne aasta, enne kui tegi pausi ja püüdis koduprouat mängida. "See oli õudne," tunnistab ta tagantjärele.

Pensionile jäi Imbi Lind Tallinnfilmist, kus tegi kunstnikutöö mitmele praegugi tuntud filmile. Ehk kõige rutem tuleb silme ette pilt mängufilmi "Suvi" kostüümidest.

Kodusena hakkas Imbi uuesti maalima. "Mu abikaasa oli õudselt kriitiline. Ta polnud mu töödega kunagi rahul. Ise pani ta ka ainult kaks tööd korraga näitusele," põhjendab ta, miks pikka aega molbertist eemale hoidis. Tegelikult on Imbi juba 35 aastat üksi elanud. Kooselu Luulikuga läks lahku.

"Selle maamaja ehitasin ise. Pärnu KEKist üks ehitusmees tahtis pilte saada. Ütlesin, et mina raha ei taha. Kas laudu või midagi sellist. See käis jälle Soomes ja äris neid pilte maha," meenutab Imbi. Nii sai majale katuse peale ja põranda alla. Epu peregi ostis ema suvekodu lähedale mere äärde maamaja ja nüüd on Imbil oma teise korruse aknast hea pikksilmaga vaadata, kas tütar juba kivi peal päevitab.

Esimene natüürmort, mille Imbi tudengipõlves turul maha müüa tahtis, jäigi aga müümata. Nüüd on see maal saanud kuldse raami ja väärikaima koha - Epp Maria kodu seinal.

Hiljuti oli "Rooside sõjas" vaja nimetada Eesti kunstnikke. Epp Maria Kokamägi oli pärast Viiraltit ja Okast kolmandal kohal.

Eesti tuntuim naiskunstnik võtab meid oma pere Haapsalu kodus vastu kui kalleid külalisi. Mahe ja lihtne, nägu õrnalt sädelemas nagu enda joonistatud inglitel. Vaikne klassikaline muusika ja tuppatoodud liiliate lõhn. Akna taga päikeses sillerdav meri. Ja kõikjal maalid, maalid, maalid.

Epp Maria ütleb, et ongi matroon, ja naerab, et esimene ühiskondlik kord oli ju matriarhaat.

"Tema on niisugune kanaema. Ülihoolitsev. Sellest tundubki, et ta on võimukas," ei taha ema Imbi tütre ülemvõimu päriselt tunnistada. "Püüab mindki õpetada, et nii ei sobi ja naa ei sobi, aga ma ei võta eriti õppust." Samas tõdeb Imbi, et Epp Maria on väga hea diplomaat ja see on tal isast. Kohusetunde ja tahtejõu on aga temalt saanud.

Epule meeldib itaallaste elustiil ja tugev perekondlik suhe. Koos geenidega antakse edasi ka oskused. Või siis inglaste oma. "Ostan hea meelega riideid, mille firma on asutatud näiteks 1800 millegagi. Ma tean, et see pere on neid pintsakuid õmmelnud juba rohkem kui sada aastat ja kogemused on põlvest põlve edasi pärandatud. Sama on kunstiga," leiab ta.

Seetõttu tegidki Epp Maria ja Jaak perefirma ning lapsed on sinna samuti tööle rakendatud. Firma kannab nime EppMaria ja nii on pereliikmete meiliaadressidki emanimelise lõpuga. Lapsed lõid ka internetigalerii, kus saab kogu maailm kunstnikepere loominguga tutvuda. Üks Epu inglimaalidest ripub näiteks ühes Inglismaa lossis.

Olla korraga kunstnik ja äriinimene pole lihtne. Kunsti ei saa teha hobi korras ja inspiratsiooni oodata. "Ma ei teagi, mis see inspiratsioon on, mida ootama peab," tunnistab Epp Maria. "Muidugi, kui olen teinekord ise nagu märgade tiibadega ingel, nii maas kui maas, siis ei tee tööd ja kogun ennast." Samas on kunstnikule pilte maalida tunduvalt lihtsam, kui neid müüa. Suhtlemine väsitab. Samuti on tõeline žongleerimine, kuidas oma loomingut osaühingu reeglite alla painutada. "Igal aastal pean esitama aruande ja tulevikuplaanid. Alati peab seal olema lõik sellest, mil moel kavatsen kasumit kasvatada ja igal aastal kirjutan, et saan maalida üha paremini."

Kunstnike lapsel Epp Marial tuli kunstnikuks saamine täiesti enesestmõistetavalt, teisi unistusi pole tal kunagi olnudki. Ema Imbi meenutab, et tütar veel ei kõndinudki, kui juba nende koduks olnud ateljee laual pintslitega vehkis. Kolmeselt sai tüdruk kunstnikeliidu laste joonistusvõistlusel esimese auhinna. Epp ise mäletab suurt rasvakriitidega joonistatud hobust, mis kattis tervet toaseina. Ta oli oma loomingu üle üliõnnelik, aga ema ja isa vahetasid tapeedi paari päeva pärast ära.

Kui Imbi organiseeris kunstiinstituudi päevil tormilisi pidusid, mis teinekord ähvardasid lõppeda koolist väljaviskamisega, siis Epp Maria oli igav ja korralik õpilane. Õppejõududele vastu ei hakanud ja enne eksameid olid alati kõik tööd valmis. "Mulle meeldib käibetõdesid ümber lükata," naerab ta. "Ma pole joodik, ma pole kunagi suitsetanud. Tõelise kunsti tegemiseks ei pea kusagil pööningul nälgima, suu punane ees ja barett viltu peas. On võimalik elada nii, et sul on normaalne elukeskkond ja samas oled ka looja." Tütred Anni ja Liisu on müüdimurdmisega veelgi kaugemale läinud. Kokk-modell ei kõla just tavapäraselt. Nagu politoloog-keraamikki.

Anniga kohtuma minnes on meeles Epp Maria sõnad, et tähtis on, et lapsed õnnelikud oleks, et nad saaksid kunstnikena edasi areneda. Kõige hullem variant on, kui kõrvale satub mees, kes sunnib kodukanaks. "Selleks pole vaja andekat naist, meil on terve armee selliseid, kes sobivad kodu hoidma. Annet ei tohi raisku lasta, see on patt looja ees," mõtiskleb Epp.

Anni jõuab kohtumispaika täpselt kell üksteist, nagu kokku lepitud, tellib vett ja on valmis kohe sina peale minema.

Anni kehakeel on kõnekas kui itaallannal ja üldse mõjub ta kui kevadine energiapomm. Ta on looduslaps, keda naljalt raamidesse ei suru, ja teeb kõike, mis talle meeldib, jäägitu pühendumusega. Kokkamine on modellimõõtu tüdrukule aga armastus ja kirg. Kui ta teeb süüa, siis teeb. Toit peab ilus välja nägema ja hea olema. See, et Anni kokaks hakkas, on ilmselt geenides ja isapoolse vanaema süü, kes oli söögitegemises väga hea. Modellikarjäär sai alguse aga juhuslikust tänavakohtumisest.

Anni ütleb, et enamik asju tema elus on tulnud loomulikult, sest ta on üsna hea elutunnetusega. Vanemad on andnud alati vabad käed ega hakanud ka siis keelama, kui 16aastane tütar kooli pooleli jättes ühtäkki Jaapanisse modelliks lennata tahtis. "Õige pea sain ise aru, et see on nõme töö ega anna mulle mitte midagi," meenutab Anni pooleaastast tõusva päikese maal oldud aega ja klassijuhatajat, tänu kellele ta tagasi jõudes gümnaasiumi lõpetatud sai.

Vanaema Imbi ütleb, et Anni vanem õde Liisu on selline pujään nagu temagi. Liisu aga kinnitab, et tegelikult on Anni ikka päris pöörane, mõnikord rohkemgi kui õde. Lisaks on ta tohutult veenev ja hästi kindel oma valikutes. "Ta oskab imehästi teha sellist nägu, et see pintsak on sinu pintsak ja see padi peab just seal käima," toob Liisu näite. Imbi aga kiidab Haapsalu Müüriääre kohvikut, mille hing, kujundaja ja perenaine noorem tütretütar on. Kohvikule on Anni tõepoolsest andnud oma südame ja lisaks enese andele ka kogu pere loomingu. Seintel on ema maalid ja Liisu keraamika, mööbel on isa tehtud. Omanikega on väga hea ja usalduslik koostöö ning pole ime, et juba esimeste nädalatega oli Müüriääres raske vaba istekohta leida.

Anni ütleb, et varem oli raske aru saada, kas teda võeti kui Epp Maria Kokamäe tütart või kui Anni Arrot. "Väike trots on ikka, et saan ka ise hakkama, pole ainult nii, et ema on tegija," tunnistab tütar ja lisab, et näitlejast elukaaslane Ivo on teda ikka taltsutanud. Nüüd on ta rahulikum ja mõistab, et saab ka ise hakkama.

See ongi vist kuulsate vanemate laste saatus, et sa kas tõestad end ise kogu maailmale või oled eluaeg oma ema-isa kahvatu vari. Liisu sellepärast maalima ei hakanudki, sest vanemad tegid seda nagunii temast paremini. Pealegi lubas tüdruk nagu teisedki nende pere lapsed endale korraliku ameti õppida. Ja nagu teistegi puhul, jõudis ta ikka kunsti juurde tagasi.

Epp Maria ütleb, et Liisu on arusaamu tüüpilisest kunstnikust neist kõige rohkem kummutanud. Välja minnes oleks ta kui Vogue'i kaanelt maha astunud ning keegi ei oskaks aimatagi, et mõni hetk tagasi on ta üleni tolmusena savis mätserdanud. Inglismaal gümnaasiumi lõpetanuna valdab ta keeli ja kombeid ning tunneb väga hästi kella. Vanaema kinnitab, et Liisu pole millegagi rahul, tahab muudkui uusi asju õppida, aga tegelikult on fantastiline.

Liisu kodu on tilluke ja hubane ning koondab kogu pere väärtusi. Seinal ripub ema maalitud ingel, teed joome isa tehtud laua taga tüdruku enda valmistatud kruusidest. Liisul on praegu tormiliselt kiired ajad. Sama kiired kui mullu Helsingi Ülikoolist politoloogi diplomit saades, mil ta lõputööks NATOga seotud pabereid uuris ja samal ajal Eesti Kunstiakadeemia tarvis kannujooniseid tegi.

Tegelikult on pealtnäha habras tüdruk karmi eluga harjunud. Soomes käis ta kaks aastat päeval ülikoolis loengutes ja öösel tööl sekretärina ühes advokaadibüroos, kus palju ameeriklastega asjaajamist. Viimaks jooksis juhe kokku ja ema-isa eeskujul valis ikkagi kunstiinstituudi, kuid ei löönud ka politoloogiale käega. Sel aastal paneb ta tasku kunstiakadeemia diplomi ning seejärel saab lõpule viia oma tõelise unistuse - pisikese ateljee rajamise Adamsoni tänavale. See on asi, mis teeb õe Anni tõeliselt kadedaks.

Liisu on juba väiksest peale olnud jõugujuht, kuid jagab meeleldi oma tegemisi ja vastutust elukaaslase Eeroga, kes on väga hea organiseerija ning vahelüliks päris ärimaailma ja kunstimaailma vahel. Kuuldes, et vanaema teda pööraseks nimetab, hakkab tütretütar naerma. Suurem pidutseja on ikka Anni, aga mummit, nagu kõik hellitavalt vanaema Imbit kutsuvad, ei ületa keegi. Üle seitsmekümnesena igal hommikul trenni teha, võimlemas ja ujumas käia ning aina uusi lugusid jutustada, sellega ei kannata miski võrdlust.

Fotod: Maris Ojasuu, Julia-Maria Linna, Johannes Arro, erakogu

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:17
    Otsi:

    Ava täpsem otsing