Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lepingu iga leht vajab allkirja
Vältimaks lepingupartneri hilisemat lepingulehtede vahetust on tark allkirjastada kohe kõik lepingu lehed.
Alles hiljuti oli Tallinna linnakohtus arutusel juhtum, kus mõlemal poolel oli täiesti erinev versioon nendest lepingu lehekülgedest, millele ei olnud allkirju. Samas olid just nendel lehtedel kirjas poolte kõige olulisemad õigused ja kohustused.
Võlaõigusseadus sätestab lepingupooltele kohustuse tegutseda heas usus ja seda alates lepingueelsetest läbirääkimistest kuni garantiitööde lõpetamiseni. Lepingut sõlmides ei eelda keegi teise poole pahatahtlikkust, sest leping sõlmitaksegi tavaliselt oma valdkonnas konkreetse tellija jaoks usaldusväärse ning parima hinna ja kvaliteedisuhtega teenust pakkuva töövõtjaga.
Õigusaktidest ei tulene nõuet, et lihtkirjaliku lepingu sõlmimisel tuleks allkirjastada lepingu iga leht. Seetõttu ning ka harjumusest ja usaldusest teise poole vastu piirdutakse tihti ainult allkirjaga viimasel lehel. Samas ei köideta neid lepinguid selliselt, nagu seda teevad notarid. Ehk faktiliselt on hiljem võimalik ka olukord, kus lepingu viimane, allkirjadega leht on mõlemal poolel ühesugune, kuid näiteks esilehel sisalduv tasunumber töö eest või kohustuste rikkumisel rakenduvad sanktsioonid arvestatavas suuruses erinevad.
Seetõttu tuleb soovitada asjatute vaidluste vältimiseks allkirjastada alati iga lepingu lehekülg ning pidada seda sama tavapäraseks nagu krediidilepingute sõlmimiselgi.