Hundimägi: Ilves nagu rikkis grammofoniplaat

Rüütel suutis ka korduvalt ennast kiita, aga ta tegi seda hästi, ei läinud liiale, polnud pealetükkiv. Näiteks kui jutt läks presidendi rolli peale, siis meenutas Rüütel Tallinna linnavolikogus toimunud Res Publicasse kuulunud volinik Rebase katset osta ära keskerakondlane. Rüütel tegi Rebase juhtumi avalikuks tuleku järel tauniva avalduse.

Siin oleks Ilvesel olnud hea võimalus meenutada Rüütlile mõni aasta varem toimunud Faktulini juhtumit, kus Rahvaliit kasutas maksumaksja raha, et meelitada keskerakondlased enda leeri ja kukutada Savisaar linnapea toolilt. Miks siis Rüütel ei sekkunud? Või tuua esile viimase aja omavalitsusjuhtide ära ostmised ning sundparteistamine.

Rüütli kehakeel ehk sage pintsaku revääride kohendamine näitas debati alguses, et Rüütel on närvis, aga mida aeg edasi, seda kindlamaks ta muutus ja seda nõrgema vastasena paistis Ilves. Debati alguses oli Ilvesel hea võimalus ohjad enda kätte haarata, aga ta ei suutnud või osanud seda teha ja see oli vesi Rüütli veskile.

Seekord on presidendivalimistel palju räägitud, et me valime tuleviku ja mineviku vahel. Ilvest esitletakse kui tulevikku vaatajat ja visioonide pakkujat. Reedeses debatis oli aga tuleviku vaataja rollis pigem Rüütel, kes suutis juhtida tähelepanu mitmele olulisele kitsaskohale. Näiteks tõi ta esile tööjõupuuduse. Sündivuse järsu languse tõttu 90ndatel hakkab varsti jõudma tööturule senisest märgatavalt vähem noori, mis veelgi süvendab tööjõupuudust. Rüütel pakkus ise ka välja lahenduse - kõrgtehnoloogia senisest laiem kasutamine. Näitamaks, et ta on tõsiselt probleemiga tegelenud nimetas Rüütel konkreetsed arvud, mis peegeldasid vähest kaasaegse tehnoloogia kasutamist.Mõlemad debateerijad ei saanud minna mööda president Lennart Merist. Ilves tõi vähemalt kahel korral positiivselt esile Meri käitumise Savisaare lindiskandaali ajal (jälle meenus Ilvest kuulates katkine grammofoniplaat). Rüütel aga ironiseeris Meri Eesti Nokia otsimise idee üle. Samas tunnustas Rüütel Meri tegevust programmi Säästev Eesti 21 väljatöötamisel ning ei unustanud muidugi ka seejuures ennast kiita, selle eest, et ta Meri tegevust edukalt jätkas ja laiendas. Säästev Eesti 21 on üks Rüütli valimisplatvormi alustalasid ja kui ta ei oska mõnele küsimusele vastata, siis tavaliselt viib jutu sellele programmile.

Mõlema kandidaadi eesmärgiks pidanuks olema kõhklevate valijameeste enda poole võitmine või vastase seniste toetajate ümberveenmine. Ilves ei saanud sellega hakkama. Ta üritas mitmel korral plusspunkte teenida debatti välispoliitika teemadele suunamisega. Välispoliitika on Ilvese trump ja seda teavad kõik ning selle teemaga ei õnnestunud Ilvesel temas kahtlejaid panna enda toetajateks.

Ilvese viga oli see, et ta asus kiitma Läti presidenti, kes on olnud väga edukas Läti tutvustaja ning kelle hea töö varjutab teiste Balti riikide presidente. See oli lõppenud presidendikampaanias palju räägitud teema. Samuti kurtis Ilves, et pärast Euroopa Liidu ja NATOga liitumist ei ole Eestil sõnumit. Ka seda mõtet kordas Ilves mitmel korral ja taas sarnanes ta katkise grammofoniplaadiga.

Debati teises pooles üritas Ilves küll mitmel korral Rüütlit rünnata. Näiteks kritiseeris meie riigi tegevusetust Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika Eestile kahjulike reeglite muutmisel või siis meie riigi tegevusetust energeetika probleemide lahendamisel. Ilves viitas meie energiasüsteemi ohtlikule sõltuvusele Venemaast.

Kui põllumajandusteemal tehtud torget ei suutnud Rüütel tõrjuda, siis energeetika teemadel rääkides paistis Rüütel olevat kui kala vees. Ta rõhutas enda suurt panust selles valdkonnas ja andis mõista, et tänu temale sai teoks Eesti-Soome merekaabli rajamine.