Turud ei jää igavesti rahulikuks

Meedia kajastab üleilmsete finantsturgude iga väikest pööret. Kuid suur uudis on tegelikult selles, et turgudel alates aktsia- ja lõpetades võlakirjaturuga valitseb suur rahu. Mis toimub, kas kogu investeerimismaailm võtab rahusteid?

Vandenõuteooriaid on mitu, eriti finantsvaradega kauplejate ridades, kellele muutlikkus on sama hädavajalik nagu purjetajale tuul. Nad on veendunud, et kuni turud ringi tiirutavad, suudavad nemad alati raha teenida. Kuna meil ülejäänutel pole nende vaba aega, teavet ja oskusi, on neil enamasti ka õigus. Aga tänastelt tukkuvatelt turgudelt pole suurt midagi noppida.

Enim kardetakse suuri riiklikke investoreid, eriti Aasia keskpanku, kel vara triljoneid dollareid. Räägitakse, et superfondid, kelle juhte ei pruugi ajada taga seesama kasumiiha mis erainvestoreid, pigistavad intressimääradest ja vahetuskurssidest elumahlad välja.

Kui palju on kümne aastaga muutunud! 1990ndail vaatasid erainvestorid suurtele keskpankadele kui lüpsilehmadele, kel on palju raha ja vähe finantstaipu. George Soros teenis kord Inglise Panga arvelt tunniga miljard dollarit. Tema põhistrateegias polnud midagi uut: tee panus keskpanga igale kaotusele, mis püüab kaitsta vasturääkivat makromajanduspoliitikat. Muidugi ei võitnud kauplejad iga lahingut. Kui spekulandid 1998 Hongkongi dollari vastu läksid, jäid just nemad veriselt lahingutandrile lamama. Reeglina on aga riiklike finantsinstitutsioonide kaotusele panustamine olnud tasuv äri.

Täna vaatavad paljud kauplejad riigihiiglasi kui finantsgeeniusi, kes suudavad valitseda keerulisi finantsvalemeid ning oskavad ära kasutada oma suurust ja nende käsutuses olevat infot. Nende loomulik konservatiivsus on võlakirja- ja valuutaturud juba maha rahustanud ning nüüd avaldavad nad samasugust mõju aktsiatele.

Kuigi vähesed süüdistavad Aasia keskpanku otseselt ülemaailmsete turgude uinutamise vandenõus, ütlevad paljud, et nende ettevaatlik kauplemisviis kujutab endast vaikset kokkumängu.

Palju me ka noortele miljoneid kokku ajada ihkavatele kauplejatele kaasa ei tunneks, küsigem siiski: kas nende jutt rõhumisest on mõistlik? Kas tõesti on hiiglaslikud riiklikud investorid Aasiast (Venemaalt, Ladina-Ameerikast) haaranud kontrolli maailmaturgude üle? Mulle tundub, et seinale on maalitud liiga kole koll.

Tõsi, suurtel Aasia keskpankadel on ligi 3 triljonit dollarit varasid, üksi Hiina keskpangal on triljon. See annab neile kapitalibaasi, mis on võrreldav kõigi suurte riskifondide koguvaraga.

Samas on matemaatiline kõrvutamine petlik. Riskifondid moodustavad vaid väikse protsendi maailma finantsturgudest, mis McKinsey Global Institute'i uuringu kohaselt ületavad 120 triljonit dollarit. Erinevalt keskpankadest saavad fondid kauplemisjõudu suurendada, laenates kokku mitu kordai rohkem varasid, kui on nende kapitalibaas. Muidu poleks George Soros võinud Inglise Panga kallale minemisest unistadagi.

Turgudel valitseval rahul on ilmselt muu seletus. Kindlasti on turgude muutlikkus osaliselt tsükliline. Aktsiaturud olid stabiilsed ka 1990. aastate algul, enne uute tippudeni jõudmist. Lisaks lubavad finantsuuendused ja üleilmastumine turgudel riske tõhusamalt hajutada kui varem, andes juhtimise ekspertide kätte. Ka parem keskpangapoliitika on oluline faktor. 1990ndate algul ületas maailma keskmine inflatsioonitase 30%, nüüd jääb see alla 4%.

Kas täna turgudel valitsev rahu jääb kestma? Kuigi ma ei näe viis aastat kestnud globaalsel kasvul veel lõppu, pole küsimustki, et riskid suurenevad. USA kogutoodangu kasv aeglustus III kvartalis järsult, keskpankade käsi seovad inflatsiooniriskid. Pole ka raske ette kujutada näiteks Iraanist, Iraagist või Põhja-Koreast tulevat geopoliitilist ebastabiilsust, mis samuti turud rahutuks teeb.

Mis iganes stsenaarium rahu katkestab, igatahes meenutame tänast rahu turgudel peagi kui kauget unistust - ning auahnetele kauplejatele jääb see unustatud õudusunenäoks.